reede, 31. detsember 2010

Uus tuleb!


Kallid sõbrad,
vahvat uut aastat teile!
Nagu teate olen pärast kolme aastat Eestisse tagasi tulemas, eks see ole nagu lõunast lumme!
Olge vahvad!

teisipäev, 28. detsember 2010

Nutella siin ja Nutella seal, Nutella igal pool


Selle aasta üks kummalisem kulinaarne elamus oli Nutella pizza Itaalia Carabinieride campis Pristina lähistel. Pean tunnistama, et see jättis nii tugeva mulje/elamuse, et nüüd pakun itallastest sõpradele meeldiva küünilisusega Nutellat igale poole, sh pastale. Kusjuures avastasin, et šokolaadipastale on tõesti võimalik sellest magusast ollusest magusat kastet peale teha.
Minu rootslannast kolleeg, kel on rohkem teadmisi itaallastest ütles, et Nutella on seal maal pea kohustuslikuks purgiks köögis. Samuti pakutakse seda võiet nii võõrriikides missioonidedel olevatele politseinikele ja sõjaväelastele. Ja see on nagu moraali ning tuju tõstmiseks, äkki ongi Nutellal selline mõjujõud!?

Burek on üsna levinud toit nii Balkanil kui Kosovos. See kihilisest taignast täidisega pirukas on maitsev ja toitev ning kõige parem kuumalt. Peamiseks täidiseks on vähemalt Kosovos, kas hakkliha, spinat või juust (valge ja pehme juust).
Pisikesi burektoresid on Pristinas piisavalt, kuid minu paar sõpra tegid kindlaks, et parim burektore asub ringkonnakohtu vastas teiste burektorede vahel. Seda kahe väikese lauaga kohta peavad isa ja poeg ning lõunaajal on see paksult rahvast täis. Professionaalide arvates on kõige parem burek kuumalt ning paberisse keeratud ja seda saab tänaval süüa.
Needsamad elukutselised burekisööjad pakkusid burektore omanikele proovida Nutellat täidisena. Isa kui vanema põlvkonna esindaja ei soovinud sellist rüvetust näha ega proovida kuid poeg oli valmis seda tegema, ainult idee autoritel tuli oma šokolaadi-pähklikreem ise kaasa võtta. Esimesel korral polnud isa selles piruklas kohal. Kuid nüüdseks on selles burektores mitu korda Nutella burekit valmistatud ja minagi ühel korral selle tulemusest osa saanud. See oli väärt proovimist.

reede, 24. detsember 2010

pühapäev, 28. november 2010

Tänane jalutuskäik Pristinas


Homikupoole ringi jalutades sattusid mu kaamerasse mõned fotod ja emotsioonid, mida teiega nüüd lahkelt jagan.
Täna tähistatakse Albaania lipu päeva. 1912. aasta sellel novembrikuu päeval kuulutas Ismail Qemali Albaania iseseisvaks tõstes sadamalinn Vlores kotkastega punase lipu. Albaania lipp on sügavalt au sees ka siin Kosovos. Nagu näete on need tänases linnapildis üsnagi eksponeeritud.

Pristina üheks kenamaks maamärgiks on 26meetrine kellatorn nö linna vanemas osas. 19. sajandil ehitatud sihvakas kellatorn asetseb turu serval ja väidetavalt näitab õiget aega. Algne kell varastati umbes kümme aastat tagasi, kuid Prantsuse KFOR annetas uue kella. Kellatorn töötab, sest mitmel korral päevas on sealt kuulda kellalöömist, mida ma algselt isegi kirikukellaks pidasin.

Kellatorni vastas asub 15. sajandi keskel ehitatud Fatihi (nimi tuleneb Türgi sultani Mehmed Teise Fatihi (Vallutaja)nimest) mošee, mis on Pristina üks vanemaid ehitisi ja ka tolle aja üks ehituskunsti saavutusi. 15meetrise läbimõõduga kuppel toetub elegantselt seda kandvatele sammastele.

Mošee juures pildistades küsisin seal askeldavatelt meestelt, kas võin aeda sisse ehitist pildistama tulla ja sain meeldiva üllatuse osaliseks kui nad ka mu lahkelt mošeesse sisse juhatasid.
Juba varasemalt olin soovinud mošee sissekäigu kohal asuvat kaarestikku pildistada, kuid hea valgus innustas seda just täna tegema.

Nagu ikka, tuleb mošeesse sisenemisel jalatsid ära võtta. Ega sellel suurel palvevaibal poleks ilus saabastega käiagi. Interjöör on väga türgilik kuigi mitte nii rikkalik kui näiteks Sinine Mošee Istanbulis. Samuti valgus mängis kenasti pühakoda kaunistavatel ornamentidel. Siit tuleb ka soovitus, et kes Pristnasse satub astugu läbi sellest mošeest.

pühapäev, 21. november 2010

Roosid Balkanilt


Roosikasvatus on mulle alati seostunud suure töö ja vaevaga ehk siis neid tuleb õigel ajal lõigata, katta, poputada ning vastutasuks saab mõnepäevase silmailu. Kuid siin, Balkanil, imestan, kuidas roosid lihtsalt kasvavad. Ja mitte ainult ei kasva, vaid ka õitsevad pea detsembrini välja. Ülemine pilt on üles võetud üleeile Edela-Kosvos Suvarekas ühe koolimaja hoovis. Ehk kui Eestis on roosid talveunne pandud, suvatsevad mõned siin õitseda ja pungi näidata.

Kõige hämmastavamad roosid kasvavad Pristina ühel peamisel tänaval, kus sõiduradasid eraldavad roosid. Jah, nad on enamasti tolmused või sopased, aga nad on seal - kasvavad ja õitsevad ning keegi neid eriliselt hoolitsemas ei käi. Nendest okkalitest iludustest mööda sõites olen mõelnud, et äkki peaks isegi roose kasvatama hakkama.
Pildil õitsemist ootavad nupud ja ka alumine avanenud õis(eelmise nädala pilt) asuvad Skopjes.

Kuid jah, Balkanilt peaks vist kliima Eestisse kaasa võtma, eriti siinse novembrikuise ilmastiku, mis laseb ilma suuremate vammusteta ja saabasteta ringi kõndida. Euroopa Liit võiks lisaks majandusküsimustele ka kliimaühtlustamisega tegelema hakata. Oleks aus vähemalt põhjapoolsete liikmesriikide suhtes.

pühapäev, 24. oktoober 2010

Rugova oru värvid


Kui Eestisse saabub sügis kiiremini, siis siin lõunapool võtab see kauem aega. Isegi nohu jõuab siia vähemalt kuu hiljem. Kuigi sageli ei tee öised külmad siinseid puid mitte värviliseks, vaid lehed muutuvad kohe pruuniks. Kui on kohti, kus saab ka ilusat sügist nautida.

Rugova org Lääne-Kosovos on üks ilusamaid piirkondi Kosovos. Kõrged mäed, kurvilised spagetilaadsed teed, väikesed külakesed ning sageli ka alalhoitud traditsioonid teevad piirkonna huvitavaks. Kahjuks on sinna pääsemine tiba raskendatud, eriti nüüd kui on käimas palju teedeehitusi. Näiteks Pristinast Pejass/Peci (umbes 90km) jõudmiseks peab vähemalt kaks tundi arvestama ja see pole jalgrattaga, vaid ikka autoga liikumine. Pärast Pejat/Peci on orgu sisenemiseks vaid üks kitsas, käänuline ja mitte kõige paremas korras olev tee, millel liiklemiseks peab kõik radarid töös hoidma. Sest siinsetel teedel liiguvad lisaks autodele ka hobuvankrid, saed ja traktorid ja neil puuduvad tuled või muu märgistus.

Tol ööpäeval kui Rugovas olin, tuli öösel külm maha. Lausa nii, et vesi torudes külmus hotellile üllatusena ehk siis külmad tulevad siingi ootamatult. Samas hommikune külm koos klaari õhuga andis ümbritsevale ilusad värvid ning kopsud täitusid hea õhuga.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Serbia patriarh on troonitud


Eile trooniti Kosovo lääneosas asuvas Pejas/Pecis Serbia patriarh Irinej. Kuigi Irinej on juba jaanuarist alates täitmas oma ülesandeid, oli eilne troonimine väga sümboolse tähendusega, sest Serbia peab Kosovot oma kiriku hälliks ja Peja/Peci patriarhaadis asub patriarhi sümboolne ning spirituaalne troon.
Irinej on varem ka Kosovoga seotud olnud. Ta on õppinud Prizrenis ortodoksilikus seminaris ja millalgi hiljem oli sama seminari rektor.

Peja/Peci patriarhaat asub linna ääres teel Rugova orgu. Serbia nimetab seda piirkonda Metohjaks, mis tähendab püha piirkonda.
Eile kogunes sinna troonimist jälgima mõnituhat (andmed kõiguvad 5000-10000 vahel) inimest, enamus Serbiast. Isegi Serbia president Boris Tadič oli kohal KFOR-i helikopteri toel.
Ma ise ei troonimist uudistamas ei käinud, kuid pildid tegi hea sõber Nick, kellelt sain loa neid blogis kasutada, seda küll väikse teene eest.

Enne troonimist oli mure, kuidas suudetakse tol päeval julgeolek tagada. Nüüd, päev hiljem võib öelda, et kõik läks hästi. Paar väiksemat intsidenti oli, kuid need pole märkimisväärsed.

esmaspäev, 20. september 2010

Reisifirma


Kosovos sõidab eestlastele ehk ootamatult tunduva nimega bussifirma. Märkasin toda firmat oma esimestel külaskäikudel, kuid kuidagi ei õnnestunud seda pildile saada. Nüüd on ta siis pildil ja teilegi kaeda.

neljapäev, 26. august 2010

´Rahu algab naeratusest´

 
Posted by Picasa

Selline kena mõttetera pärineb Agnes Gonxha Bojaxhiult ehk Ema Teresalt, kelle sajas sünnipäev on täna 26. augustil. Erinevad internetiallikad pakuvad tema sünnipäevaks samuti ka 27. augusti, kuid see on tema ristimispäev, mida Ema Teresa olevat isegi olulisemaks pidanud.
Ema Teresa on Balkanile tüüpiliselt nö erinevatest kohtadest pärit. Ehk siis sündinud on ta Skopjes, pere oli sinna kolinud Shkoderist, mis asub praeguses Albaanias. Isa oli pärit Kosovos asuvast Prizrenist ja ema olevat olnud Gjakovast.
Kuigi Ema Teresa on juba kuraditosin aastat surnud, on jätkunud vaidlused siin eelpoolnimetatud Balkaniriikides tema pärandi ja säilmete üle ehk siis, kellele ta kõige enam kuulub.
Nii Tiranas, Skopjes kui Pristinas on tema nimelised tänavad (Majka Teresa slaavi keeles või Nene Terese albaania keeles), samuti tema kujud. Lisaks on Skopje oma keskväljakul ära märkinud Ema Teresa võimaliku sünnikodu paiga. Sellest mõnesaja meetri kaugusele aga on eraldi rajatud Ema Teresa memoriaal. Memoriaal sai valmis eelmisel aastal ja pidavat järgima tema sünnikodu ilmet.

pühapäev, 15. august 2010

Gracanica Beach


Mida teha kuumal nädalavahetusel Pristinas? Pristina on vist ainus Euroopa pealinn, kus ei ole looduslikku vett ehk siis ei jõge, järve ja merd. Siin kunagi voolanud jõgi on suunatud kanalisatsiooni ja nii mõnigi on aravanud, et see on vast parim lahendus teades siinsete inimeste harjumust prügi vette loopida.
Vaatamata loodusliku vee puudusele on siin üsnagi palju vabaõhuujulaid. Nn rahvusvaliste seltskonnas on kõige popimaks serblaste enklaavis Gracanicas asuv ujula. Selle 25-meetrise basseini ääres saab päikesetoolil peesitada ja siis end vette kasta. Lisaks karastavaid jooke ja sööke tellida.
Pean ütlema, et mulle meeldib seal hommikupoolikuti käia. Keskpäevast on päike tugev ja inimesi basseini ääres palju.

laupäev, 7. august 2010

Häälega Kosovost


Seekordse Eestis käigu ajal käisin kahel korral raadios rääkimas Kosovost. Vikerraadios esinemine asub siin.
Ja Kuku raadios ülesastumine siin ning valida tuleks 1. augusti saade.

reede, 23. juuli 2010

Suvine Eestimaa


Kuna olen juba paar nädalat Eestis olnud, siis panen paar pildikest vaatamiseks.
Vaade lennukist Suurele ja Väikesele Pakrile.

Nelijärv Aegviidu lähedal. Üks vahva koht ujumiseks.

Liivamuster Reiu rannas.

reede, 2. juuli 2010

Pildikesi põhjast


Ühel kenal laupäeval jalutasin Mitrovica põhjapoolses osas. See on see osa, mis on peamiselt asustatud serblastega. Nagu näete jäid kaamera ette kenad maletavad härrad. Mida muud ikka teha kui mõttetööga laupäeva veeta.

Ja mis on laupäev hea kohvita!? Üks asi mis on teistmoodi albaanlaste osast - põhjapool loetakse kohvikutes rohkem kui lõunapool, nii ajalehti kui raamatuid. Ahjaa, üks erinevus veel - põhjaosa on rohelisem.

Kohviku nimi tundub tuttav, kas pole. See kohvik pidi olema üks paremaid. Jah, kook oli hea ning rammus nagu siinkandis kohane.

(Kuri)kuulsa Mitrovica kohtumaja juures võib leida mõned advokaadi-bürood/-kioskid. Pildil olev oli nendest kõige vahvama väljanägemisega, sellest järgmine nägi natuke nõukaaegase alajaama moodi välja. Kui neist pilte tegin, saabus kolmandast kioskist üks härra ja palus, et tema uut palksaunamoodi kioskit samuti pildistaksin. Loomulikult olin lahke ja tegin seda. Teades, et Mitrovica kohtumaja ei tööta täisvõimsusel juba üle kahe aasta, siis peaks sealstel juristidel/advokaatidel küll palju asju toimetada olema.

esmaspäev, 28. juuni 2010

Grand Hotel Pristina


Seekordse postituse idee sain Pristinas ilmuvast inglise keelsest ajalehest Pristina Insight, kus kirjeldati üht olulisemat Pristina maamärki - Grand Hotel Pristinat. Siinne leht sai inspiratsiooni The Sunday Times'is ilmunud loost, kus tsiteeriti Briti diplomaat Chris Pattenit, kes peab seda hotelli maailma üheks halvimaks hotelliks.
Vaieldamatult on Grand Hotel Pristina puhul tegemist tähelepanuväärse ehitisega, sest ta on kõrge ja paistab pea üle terve Pristina ning seetõttu on teda hea kasutada orientiirina. Hotelli katusel särab viis tähte (kõik küll hetkel ei põle), mis on ilmselge liialdus tollele majutusasutusele.

Hoonesse sisenedes hakkab ninas kõditama selline ehe sotsialismi lõhn. Te ju teate küll seda spetsiifilist lõhna. Fujees asuvatel väsinud sohvadel võib juua head kohvi ning mõelda end eliiti paarkümmend aastat tagasi. Hotell on ehitatud Jugoslaavia õitseajal 1978. aastal, kuid pärast seda pole väga põhjalikku uuendust saanud. Üheks põhjuseks on riigi lagunemine ja erastamise küsimus. Hetkel on küll pooleli hoone ühe tiiva renoveerimine.
Üldiselt antud hotelli Pristinas peatumiseks ei soovitata. Tean üht Eesti diplomaati, kes peatus Grand Hotel Pristinas ja tema kirjelduse järgi oli toas ebameeldiv lõhn, sest seal suitsetatakse kõikides tubades, kapiuks kukkus eest ning uksedki kostsid läbi. Hotellide arvustusteski mainitakse erinevaid puudusi. Need kõik kokku on nii ebameeldivad, et horror turismi harrastamiseks võiks seal ehk peatuda. Kuigi hind ühe öö eest just väga odav ei ole.

Kuid hotellil on pakkuda paar konverentsiruumi, mis on ühed paremad Pristinas. Samuti teeb asukoht vägagi kesklinnas sinna mineku mugavaks. Suviti on hotelli kõrval avatud suur vabaõhukohvik, kus õhtuti suurelt ekraanilt ka jalgpalli pakutakse.

pühapäev, 6. juuni 2010

Kaks tähelepanuväärset hoonet Pristinas


Virtualturist.com reastas eelmisel sügisel maailma kümme kõige koledamat ehitist. Minu praeguses kodulinnas asuv raamatukogu mahtus koos näiteks maineka Pompidou keskusega sellesse esikümnesse.
Siinne rahvusraamatukogu avati 1982. aastal ja oli loodud horvaatia arhitekti Andrija Mutnjakovici poolt. Hoonet vaadates tekib tunne, et ehk ta oli inspireeritud aheldatud kosmoseajastust. 99 valget kuplit justkui püüavad avarustesse püüelda, kuid maja katvad "ahelad" hoivad neid justkui tagasi.
Mu kohalikud sõbrad rääkisid loo, kuidas hoone avamisel kõrge Jugoslaavia ametnik avaldas lootust, et hoone saab kunagi ka valmis ja maja katvad trellid eemaldatakse.
Nagu teate välimine ilu pole oluline, vaid ka sisemine. Hoone intrejöör on täiesti viisakas. Lisaks sisaldab raamatukogu Albaania kultuurile olulisi teoseid.

Ühes varasemas postituses näitasin pilte uue valitsushoone aknast, kuid ei näidanud valitsushoonet ennast. Palun vaadake, see keskel asuv beežikas hoone sinakate akendega ongi uus kodu mitmele ministeeriumile.

kolmapäev, 12. mai 2010

Õiteilu


Montenegro on kena paik. Mulje on tekkinud vist ka seetõttu, et olen sinna kevadel sattunud kui Eestis võib puudel lehti vaid ette kujutada ja Pristinas pole nii palju puid arusaamaks, millise aastaajaga on parasjagu tegu. Mai esimene nädalavahetus tervitas mind kiiskava roheluse, uimastavate aroomidega ning ohtrate õitega.

Siiani olin pudeliharju ikka poest ostnud, kuid üllatusena avastasin, et need võivad ka põõsastel kasvada. Pildile jäänud pudelihari oleks kena lisand köögi nipsasjadele. Lisaks saaks need ju ka ökotooteks kuulutada.

Oleandri uimast olin siiani vaid lugenud, nüüd sain seda ka kogeda. Mõnus. Väidetaval on antud taim üsna mürgine, kuid lõhn ja silmailu on olulisemad kui muud. Ega kõik taimed pea ka kasulikud olema.

reede, 2. aprill 2010

Lihavõttesoov Püha Peetri katedraaliga


Seekord otsustasin lihavõtete ajal hoiduda blogis pasha pildist nagu viimasel kahel aastal on kombeks saanud. Seevastu on pakkuda kaks kena ülesvõtet Rooma Püha Peetri katedraalist, mille rõdult paavst pühapäeval 'Urbi et orbi' (linnale ja maale) läkituse edastab.
Läkituse rõdu ei asu küll nii kõrgel kui mina selle pildi tegemise ajal. Kuid rahavas koguneb teda kuulama just sellele väljakule, mis pildile jäädvustatud. Pean ütlema, et Püha Peetri katedraal Roomas üllatas mind. Ehk siis ta ei tundu eemalt nii suur kui ta tegelikult on.

Alles basiilika 42 meetrise läbimõõduga kupli alt alla vaadates (138m) imepisikesi inimesi nähes mõistsin kui suur on see pühakoda. Väidetavalt mahub katedraali üle 60 000 inimese. Igati uhke ehitis jumala austamiseks.
Häid lihavõtteid!

teisipäev, 23. märts 2010

Esimene kopterisõit


Täna sõitsin esimest korda helikopteriga. Sõiduvahendiks oli uhke tiibadega Puma, mis tõusis õhku Pristinas ja maandus Dragashis ja vastupidi, sisuliselt sõitsime üle Kosovo vaid paarikümne minutiga. Mulle oli üllatuseks helikopteri pehmelt õhku tõusmine, samuti väga sujuv ja pehme maandumine. Ainukeseks miinuseks võib vast pidada müra, mis hoolimata klappidest kõrvu kostus.

Lisan kaks pilti, mis on tehtud läbi kopteri akna, mis oli roheline ja väljas oli pilves. Kuid elevus neid näidata on suurem kui fotode kvaliteet :).
Ülemisel pildil on küla kusagil Prizerni lähistel ja alumine tehtud Pristinast välja lennates.

kolmapäev, 17. märts 2010

Vaade ministri aknast


Eelmisel nädalal väisas Kosovot justiitsminister Rein Lang. Kuna ajasin natuke ka oma küüneviha sellesse visiiti, siis käisin mitmel kohtumisel mininstriga kaasas.
Kosovo valitsus kolis hiljuti uude hoonesse, mis asub Pristina keskel, mida paljud mäletavad nn Peja õlle hoonena ja kohalikud Rilindja (see on trükkimise ja lehetede levitamisega tegelev firma) majana.
Hoone renoveerimine tekitas siin mitmeid küsimusi, miks väidetavalt kallim pakkumine võitis, kelle huvides see oli, kelle taskusse raha läks jne. Hoolimata vastamata küsimustest on maja valmis ja ministrid koos ministeeriumitega sinna kolinud.
Justiitsminister Nekibe Kelmendi istub üheksandal korrusel ja need kaks vaadet ongi tema kabinetist tehtud.

pühapäev, 7. märts 2010

Kosovo relvajõudude algus


Skenderaj albaania keeli, Srbica serbia keeli. Selline on linn, mis on Drenica regiooni südameks. Piirkond on läbi aegade olnud vaene ja saanud ka palju kannatada.
Just sellest piirkonnast sai 1997. aasta detsembris alguse Kosovo Vabastusarmee - UCK (KLA - inglise keelne lühend) vastukaaluks tollasele relvavabale vastupanule. Esialgu baseerus armee rohkem perekondadele ja küladele kui keskkorraldusele. Samuti kasutati võitlemisel üsnagi klassikalist guerilla taktikat ehk siis rünnati ootamatult ja pärast rünnakut joosti minema. Praegune Kosovo poliitikaelu baseerub samuti UCK tegelastele, kes on nüüdseks erinevad parteid asutanud.
1998. aasta kevadel oli piirkonnas serblaste korraldatud rünnakud, mille tagajärjel hukkus rohkem kui poolsada inimest. Üks tuntum lugu on perekond Jashari hukkumine 5.-7. märtsil 1998. Kokku hukkus Prekazi külas 56 inimest, neist 41 kuulus Jashari perekonda ja 11 neist olid nooremad kui 16 aastat. Perekonnapeast Adem Jasharist on saanud Kosovo iseseisvuse ja ka relvajõudude sümbol.

Ülemisel pildil on näha Skenderaj munitsipaalvõimude kinnisvaraarenduse idee
Almisel pildil on jäädvustatud perekond Jashari memoriaal

pühapäev, 28. veebruar 2010

Eesti 92


Eestlaskond Kosovos on kokku kuivanud üheksale inimesele. Hoolimata kogukonna väiksusele on meie vaim kõrgel ehk siis olulisi päevi peame ikka. Kuna kodumaa sünnipäev oli nädala sees ja meile vaba päeva ei antud, siis kogunesime laupäeval nö Pristina Eesti majas.
Seekordne üritus kujunes meeleolukaks ja üsnagi pikaks, viimane külaline lahkus 22 tundi pärast peo algust, kusjuures esimesed umbes kaheksa tundi pärast algust. Ei ole ju paha?
Laual oli eesti kombe kohaselt heeringasalat, kartulisalat, makaronisalat, soolakala, kaks sorti praadi, kaneelirullid, Eesti viin ning õlu ja kõige lõpuks veel tort. Rahvusvärvides maitsev tort oli Reinu poolt organiseeritud meile üllatuseks, aitäh talle!

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Palju õnne teisel sünnipäeval!


Kosovo tähistas täna oma teist sünnipäeva. Juba eelmisel nädalal hakati autodele lippe müüma - hittideks olid jätkuvalt Kosovo, Albaania ja USA lipud, natuke hulka ka Saksamaa lippe. Õhtul, umbes kuue ajal pani politsei Pristina kesklinna kinni, et lasta inimesed rahulikult patseerima ja Ema Teresal ülesseatud laval toimuvat jälgima.
Presidendi vastuvõtt peeti siin maha eile Grand Hotellis, mis on endale küll viis tärni katusele seadnud, kuid tegelikkuseks on õitsev sotsialismiaega meenutav öömaja.
Kuna Kosovo riik on noor ja seda tunnustatud siiani 65 riigi poolt kuid Kosovo iseseisvust pole veel tunnustanud 127 ÜRO liikmesriiki. Sellise hulga riikide mittetunnustamine teeb selle noore riigi maailmapoliitikas osalemisel keeruliseks. Arvestama peab ka sellega, et kaks suurt - Hiina ja Venemaa on lubanud Kosovot mitte tunnustada. Lisaks on hetkel rahvusvahelises kohtus käimas juriidiline vaidlus, kas Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine vastas rahvusvahelisele õigusele või mitte.
Just noorus on see, millega Kosovo püüab tähelepanu püüda. Nimelt on Kosovo vanuselt noorim rahvus Euroopas. Oktoobris alustati Kosovo tutvustamiskampaaniat, mis just rõhutabki siinse rahvastiku noorusele.
Rahvusvahelise PR-kompanii ja ligi 6 miljoni Euro kulutamine andis tulemuseks järgmise videoklipi: Kosovo the young Europeans
Samuti levis hoogsalt selle paroodia: Kosovo, the funny Europeans