teisipäev, 30. september 2008

Head Bajrami!

Täna hommikul äratas mind palvus ja lasud. Nagu teate elan mošee kõrval ja olen harjunud sealse rütmiga, ehk ei pane enam hommikusi palvusekutseid tähele. Kuid täna oli teistmoodi. Pea kuu kestnud ramadani ajal sai õhtuseid palvusi ka tänaval kuulda, ka sellega on võimalik harjuda, sest need ei kestnud kuigi kaua ja väga tihti nii vara oma elamisse ei jõudnud.
Pean jah tunnistama, et pole veel kõikide islami iseärasustega kursis ja olin tiba üllatanud kui hommikune palvus umbes 5-6 vahel hakkas mu unenägudesse sekkuma, lisaks veel lasud, mis samuti aitasid paastuaja lõppu tähistada. Siinkandis on laskmine pidustuste osa.
Siin nimetatakse ramadani lõppu bajramiks, mis on türgi päritoluga väljend. Eid ul-Fitr on üldisemalt islamimaalimas tutntud termin paastu lõpu tähistamiseks. Tegemist on suure söögipühaga. Tegelikult oli pidustuste lähenemist juba mõned päevad tagasi näha. Inimesed ostsid suures koguses süüa kokku. Nädalavahetusel imestasin, mida näitks tehakse kolme suure restitäie munadega. Muud varianti pole kui ehk süüakse ära...
Ramadan on islamis väga tähtis. Kuigi Kosovo pole väga tugeva usuga islamimaa, püütaks mõningaid kombeid natuke siin ikkagi hoida. Kuu aja jookusul olid õhtuti tänavad tühjemad kui tavaliselt ja söögikohtades ka vähem inimesi. Paar inimest rääkisid, kuidas nende lähedased või kolleegid päeva jooksul ei söönud, suitsetanud, joonud.
Minu vastasmaja mošee dekoreeriti ramadani auks lausa roheliste tuledega. Esimesel õhtul kui seda nägin, oli see üsna ehmatav-üllatav ja natuke naljakas. Paar inimest on hakanud seda piirkonda lausa green light districtiks kutsuma. Ja mõned arvavad, et tegemist on diskoteegiga.

pühapäev, 28. september 2008

Decani klooster

Olen olnud oma blogis üsna erapoolik ja ei ole kirjutanud serblastest Kosvos. Natuke püüan nüüd end parandada.
Decani Visoki Klooster asub Lääne-Kosovos Peja/Peci kandis. Tegemist on kena ja tervikliku kloostrikompleksiga, mida majandavad kenad ja sõbralikud mungad. Lisaks asub klooster looduslikult imelises kohas, Decani kanjonist ümbritsetuna. Kuna natuke kardetakse kloostri turvalisuse pärast, siis seda valvab Itaalia KFOR.
Decani klooster on üks suuremaid Serbia keskaegseid kloostreid. Pikkust sellel kenal ja imposantsel hoonel 36 meetrit ja kõrgust 29.
Kloostrit hakati rajama 14. sajandil, samast ajast pärinevad ka kiriku seinu kaunistavad freskod. Ottomani impeeriumi ajal sai klooster natuke kannatada, kuid üldiselt nautis teatud eriõigust ja kaitset. 15-17. sajandil oli klooster jõukas ja majandas end ära, st kasvatas viinamarju, tootis nahkköites raamatuid. Pärast on küll olnud raskemaid aegu, kuid oma tegevus on suudetud säilitada. Ka praegu teevad mungad rakiat. Muide ülal asuval pildil on ka munk, kuid too saleda ja kõhnana asub just puu taga.
Freskod on pärit nn kreeka koolkonna maalijatelt, kes on Balkanil palju kirikuid maailnud. Üldse on siin tugev gooti, romaani ja bütsantsi mõju. Keset Balkanit asetsevena pole see ju imekspandav.
Kloostris on ka avalikud teenistused neljapäeva õhtuti ja pühapäeva hommikuti. Luban, et korra jõuan ka sinna. Tol päeval kui külastasin kloostrit ei olnud meil võimalus sinna pikemaks jääda.

neljapäev, 18. september 2008

Küttevarud

Balkani talved pidid karmid olema. Mul endal otseselt see kogemus puudub, kuid oma esimestest kordadest mäletan hästi oma külmetavaid jalgu ja käsi, mingil hetkel see lausa halvas mõtlemise. Juba praegu tunnen vähekest hirmu talve ees. Hooned pole siin ju korraliku soojustuse ja põhjamaise läbimõeldud küttesüsteemiga. Ka siinne elektrivarustus on üsna katkendlik.
Kallid lugejad, nüüd on aeg mind parastada. Nimelt oli veel eelmisel nädalal siin umbes 30 kraadi ja sel nädalal on umbes 10 kraadi ümber. Umbes sama, mis Eestis. Prrrrrr, külm on ...
Kuid siinsed inimesed tegelevad hoolsalt küttevarude kogumisega. Ahjud ei ole siin soojust salvestavad, vaid pursuika tüüpi, st kui leek kustub, ei anna see enam sooja.
Puude vedamiseks kasutatkse autosid, traktoreid, ratastega saage, eesleid, hobuseid ja isegi lehmi. Sellist transportimist polnud varem näinud. Ehk siis vankri ette olid rakendatud lehmad. Kuid pilt, mis seda tõendab, on tehtud Lõuna-Kosovos asuvas Brezovicas.
See nunnu eesel kandis puukoormat Kacanikus.

teisipäev, 2. september 2008

Külaline blogimas: UFO maandus põllule jms toredad majad

Tere! Kuna Kristiina Kosovo-blogi peaks olema nüüd ca viis kuud vana ja kujunenud juba omal alal tugevaks institutsiooniks, siis on sel puhul aeg ka esimese külalisblogija visiidiks. Mina olen Archie. Hetkel naudin Euroopa uusima riigi külalislahkeid avarusi turistina. Samuti olen asjaarmastaja arhitektuurihuviline, seepärast räägingi teile natuke Kosovos silmajäänud ehitistest.

Tüüpiline maja on Kosovos kahe-kuni neljakordne, punase kivikatusega, kus välisseinte tarbeks kõigepealt valatud betoonist raam ja see täidetud punaste tellistega. Neis kärgtellistes sisaldub tee ääres nähtud ehituspoodide kivihunnikute järgi pigem õhk kui midagi muud. Kandvat seina neist ilmselt ei tee ja polegi ime, tugevat raami läheb ju vaja juba seetõttu, et tegemist on maavärinaohtliku piirkonnaga.

Majad on ka tihti pooleli, esimesel korrusel näiteks on avatud pood või kohvik, aga teisel-kolmandal haigutavad tühjad aknaaugud. Lõpuni viimistletud ehitisi näeb vähe. Selle põhjuseks on kohalike teadjate jutu järgi maksuküsimus – niikaua kui maja pole valmis, ei tule selle pealt ka maksu maksta.


Kuulsin siin paari inimest arutamas, et tuleks hoopis poolikud majad maksustada ja valmis majad maksust vabastada, siis hakkaks kohe majad ka valmima. Samas tark raamat, Bradti Kosovo-giid väidab hoopis, et see maksude jutt on rohkem müüt ja majad ei valmi hoopis sellepärast, et seinad ja katus on kõige odavam osa majast. Et need tehakse valmis ja siis nokitsevad omanikud edasi tasapisi, nii kuidas raha parajasti on.


Prishtina keskuses näeb ka küllalt palju tüüpilist sotsialismileeri arhitektuuri. Näiteks hotell Pristina, viis tärni uhkelt peal, aga välja näeb umbes sama kole nagu omal ajal Tallinnas lagunev Teenindusmaja, kui seda polnud veel ära remonditud.

Prishtina on tihedalt täisehitatud linn. Pole ime, kui kogu riik väiksem kui Eesti, suur hulk pinda mägede all ja inimesi riigis veidi alla 2 miljoni. See tähendab, et sellist maapinnaga laiutamist, nagu Eesti endale võib lubada, siin ei tehta.


Mustamäe-Lasnamäe tüüpi vanemaid maju on silma hakanud väga vähe. Pristina linnaservas aga kerkivad uued kõrgemad korterelamute blokid. Need on siiski täiesti mitte-tüüpilised.

Kõige kummalisem tüüp teeäärseid maju on selline. Neid võiks nimetada “UFO maandus põllule”. Ilmselt on tegu värske ilminguga, sest need, mida avastasin, on enamasti veel pooleli.


Siin on rajamisel veel üks UFO.


Enamik kaupluse moodi maju Prishtinast väljuvate teede ääres on pehmelt öeldes eklektilised.


Selline stiil tundub siinsetele ehitajatele väga meeldivat sirged jooned, kõverad jooned ja kõik see tundub Põhjamaalt tulnud maitsele üsnagi arusaamatu.


Omaette vaatamisväärsus on teeäärsed bensiinijaamad. Kristiina võiks neist kohe pikemalt kirjutada kunagi. Arvatavasti katsub siin igaüks, kellel põhjalikumalt raha kogunenud, panna püsti kusagil mingi tee ääres raha teeniva kompleksi, kus sageli olemas 1) motell 2) restoran 3) bensujaam. Enamasti on need varustatud ka uhkelt lippudega, kohustuslik element on Albaania lipp ja USA lipp, siis veel paljudel uus Kosovo lipp, EL plagu ja ühel nägin isegi NATO lippu lehvimas. Mulle seletati, et lipud meelitavad rahvusvahelist klientuuri, kuna kõigi ÜRO, OSCE, EU, NATO-KFORi ja muude peale kokku on seda seltskonda siin ikka päris palju.


Siin veel paar näidet Kosovo suburbiate arhitektuuristiilist, mis võib tunduda natu kummaline, aga enamasti pole vähemalt igav.


Sellega tõmban otsad kokku ja annan blogi jälle Kristiinale üle. Muide, Kosovo on turisti jaoks täiesti sõbralik maa. Taskupärased hinnad, hea kohvi, maheda maitsega odav Peja pilsner, püüdlik teenindus, enamasti rahulik ja turvaline. Lisaks võimalus edasi liikuda, sest Balkan ja lõuna-Euroopa on ju ümberringi huvitavaid riike täis.