neljapäev, 31. detsember 2009

100 postitus: külalispostitus Kadrilt

Minu esmamulje Kososvost tekkis juba teel lennujaamast Pristinasse. Nimelt ütles mu nina, et auto, millega sõidame, ajab tõsiselt vingu sisse. Kristiinale seda mainides teatas ta aga rõõmsalt, et see lihtsalt ongi Pristina õhk. Linnas, kus elektrit toodetakse pruunsöest ning korstnad tossavad, on õhku lausa silmaga näha – nii saastunud ja tossune.

Teine mulje jäi aga järgmisel päeval mööda pealinna jalutades. Kuna Pristinas pole just palju vaatamisväärsusi, siis hakkasid silma hoopis inimesed. Tänavapilt on nooruslik. Valides Bill Clintoni avenüül suvalise lõigu ja loendades vastutulijaid, olid kaks kolmandikku alla kolmekümneaastased. Kosovo pidavat olema Euroopa kõige noorem riik ka elanike keskmist vanust arvestades.

Ma mäletan, et päeval mil Kosovo teatas oma iseseisvumisest olin mina naaberriigi Makedonia pealinnas Skopjes. Seal makedoonlastega rääkides olid nad üsna murelikud, sest ka nende arvukas albaanlaste kogukond elas uue riigi tekkele innukalt kaasa lehvitades Skopjes autodega ringi sõites Albaania lippe. Mures olid makedoonlased eelkõige sellepärast, et albaanlaste peredes on lapsi märgatavalt enam kui makedoonlastel ning aja möödudes võib ka selles riigis kujuneda rahvustasakaal teistsuguseks.

Kosovo elanike arv on täna 1,8 miljonit ning wikipedia ennustab, et aastaks 2050 on see kasvanud 4,5 miljonile.

Kõige lihtsam on Kosovot võrrelda Albaaniaga, kuid võrreldes Albaaniaga jätab Kosovo märksa parema mulje. Oma osa on sellel kindlalt ka suurel rahvusvahelisel kohalolul, mis on innustanud kohalikke inglise keelt õppima. Nii et sellist halenaljakat lugu, kus Albaanias küsisime restoranis “Do you have any food?” ja saime vastuseks pearaputuse, siin ei juhtu. Söögikohad on väga head.

Turistina pole aga Pristinas palju teha. Linn on väike ja ilusaid vaateid pole. Turist on aga leidlik ja kui ilu püüda pole võimalik, jäävad silma koledused. Nii on ka minu kaameras Pristina üks tunnusmoteiive imelik raudvõrguga katud raamatukogu, halenaljakas kuldne ja pisike Bill Clintoni monument, samuti tänavapilte hiiglaslike porilompide ning suurte elektriliini puserikega. Lisaks on linnapildis rohelt Jugoslaavia ajal ehitatud paneelmaju ning uskumatut parkimiskultuuri. Nii tekkiski mõte, et jumal tänatud, et turistid Tallinnas pole Vabaduse sammast avastanud. See nätab, et Tallinnas on piisavalt ilu, mis neid köidab ja ei sunni jõledusi kaameraga jahtima.

* Pildil on endiste sõjaveteranide (Kosovo Vabastusarmee) demonstratsioon Ema Theresa tänaval 30. detsembril 2009.

neljapäev, 24. detsember 2009

Vahvaid jõule!

Jõulupäevaks niidetud on rohi
Päkapikke täis on kastehein
Ütle, kuhu kuuse panna tohin
Igalpool on hapukapsaleil.

reede, 18. detsember 2009

Prügist, iseäranis kilekottidest

Sattusin paar päeva tagasi kuulama raadiosaadet kilekottidest ja kas Eestis peaks kehtestama kilekotimaksu. Leidsin, et mina olen selle maksu pooldaja, ehk aitab kaasa kilekotinduse vähenemisele. Viimaste aastate jooksul on kauplemisasutused Eestis ka vähem kilekotte hakanud pakkuma ja õnneks ei näe neid enam väga palju looduses. Kosovos poes käies pean pea igakord võitlema, et iga ostetud eset eraldi kilekotti ei pandaks. Kosovos on mitmeid looduskauneid kohti, kuid nende nautimist takistab seal vedelev prügi. Juuresolevatelt piltidelt võite näha ühe Lõuna-Kosovo jõe kallast ääristatuna kilekottidest. Üks kolleeg rääkis, et tema kohalikud tuttavad on pakkunud talle sealsetest jõgedest püütud kala, millest ta iga kord viisakalt keeldub, sest lihtsalt ei suuda seda reostust nähes kala süüa.
Eestlasest ekpert P.-le tuginedes võib väita, et Kosovos suudetakse aastas tekkivast prügist umbes üks kolmandik kokku korjata. Paljud kasutavad nö natruraalset käitlust ehk viskavad elutegevusest ülejäänu jõkke, mis pidavat kõik sodi ära viima.

pühapäev, 6. detsember 2009

Suusakeskus Kosvos

Kosovo lõuna osas asub Brezovica suusakeskus, mis on siinkandi parim, kuigi keskuse hiigleajad on hetkel jäänud aastate taha. Suusakeskus küll töötab talvel, aga see vajaks updatemist, mida on hetkel poliitiliste olude tõttu raske teha. Serbia valitsus peab seda ühe Belgradi firma omaks ja arvab, et seda pole vaja erastada. Kosovo privatiseerimisagantuur kuulutas aastad tagasi välja konkursi, mis on hetkel külmutatud. Ehk siis keskus töötab, kuid asi on segane nagu Balkanil ikka.
Paika peetakse potensiaaliga kohaks. Suusakeskus asub 1718 meetri kõrgusel, liftidega on võimalik sõita 2522 meetrile ja siis sealt alla liuelda. Väidetavalt on seal võimalik suusatada alates detsembrist kuni aprilli lõpuni. Paar päeva enne jõulukuu algust olid kõrgemal vaid lumekribalad.

pühapäev, 29. november 2009

Kuidas vein pudelisse saab?

Eks ikka ta pudelisse kusagilt tünnist voolab. Kuid olla selles kindel, võtsime auto istumise alla ja uurisime Popovi veinlat Lõuna-Makedoonias Tikveshi veinipiirkokonnas. Tikveshi piirkonnas on suured viinamarjakasvatused ja mitmeid erineva suurusega veinikeldrid.
Valik langes Popvile kuna ta on väike, ja üks tema proovitud valge vein tekitas huvi. seda veel proovida. Veinikeldri juurde kuulub ka mõnekümne hektarine viimarjakasvatusega. Lisaks ostab veinla vajadusel viinamarju juurde.
Tehnoloogia on üldjoontes sama - viinamarjad katki ja siis tünni hoiule. Tünnis hoitakse moodsa tehnoloogia abil õiget temperatuuri kuni vein valmis käib ja hiljem pannakse mõned veinid tammevaatidesse seisma. Sain näiteks teada, et erinvatest riikidest pärit tammevaadid annavad ka veinile ka erineva maitse. Ja kui vein on end valmis käitanud, pannakse ta pudelisse ning punn peale.
Ning pudelist jõuab ta klaasi ja sealt tarbijani.
Pildil on hinnatud chardonnay Makedooniast. Mekkis väga hea üsnagi soojas novembripäikeses.

reede, 20. november 2009

Esimene valik

Eelmisel nädalavahetusel peeti Kosovos esimesed valimised iseseisvunud riigis. Siin on regulaarselt valida saanud alates 2000. aastast, kuid neid korraldanud rahvusvahelised organisatsioonid. Noorele riigile oli korraldusprotsess omamoodi eksamiks, mis hästi sooritati.
Valimistel osalemine oli umbes 45%. Mitmed tuttavad rääkisid, et ei taha valima minna, sest see ei muutvat midagi.
Vähem kui nädal valimistest on toonud siinsesse poliitikasse ka esimesed mullistused. Nimelt teatas peaministri partei eile õhtul PDK, et ei soovi enam koostööd koalitsioonipartei LDK-ga, kuna too sõlmis mitmes kohas koaltsioonilepped suurima opositsioonipartei AAK-ga.

pühapäev, 15. november 2009

Kümme aastat

Jah, nüüd saan võtta vastu õnnitlusi justiitssüsteemis töötamise kümnenda aastapäeva puhul. Kui justiitsministeeriumis alustasin, ei osanud arvata, et nii pikalt sellesse süsteemi tööle jään. Kuid nende aastate jooksul olen näinud päris palju huvitavat ja kena arengut.
Lisaks justiitsministeeriumile olen ju töötanud ka prokuratuuris ja nüüd olen lähetatud Euroopa Liidu suurimasse missiooni EULEX.
Mis võiks olla järgmine valdkond, millele pühenduda?

neljapäev, 22. oktoober 2009

Poodlemine kunstiks

Skopje peamisel platsil on üles seatud kaks kuju, mis ei vaja pikemat selgitust ehk poodlemine on nüüd kujudeks valatud. Professionaalsed šoppajad peaksid selle üle küll vaid rõõmustama.

reede, 16. oktoober 2009

Taaskord Bill Clintonist

Sõitsin täna Pristinasse Kosovo Põllu (Kosovo Polje/Fushe Kosove) poolt. Ehitatava ringtee keskel oli end sisse seadnud Bill Clinton plakatil. Nagu kirjast võite näha, on tegemist kangelasega, keda Kosovo jätkuvalt tänab.
Sel nädalal kinnitati ametlikult, et endine president tuleb novembri alguses siia. Meeldiva külaskäigu grotesk seisneb selles, et viisit kuulutati välja paar tundi enne temale pühendatud kuju avamist Pristinas Bill Clintoni bulvaril. Umbes sadakond meetrit eemal leidsin siis ka kuju, mis on veel avamata ehk siis valgesse ürpi mähitud, vaid üks lehvitav käsi väljas.
Kes Pristinas käinud peaks teadma, kus asub Bill Clintoni hiigelsuur plakat, kuju on paigutatud üsna selle jalamile. Kuju jättis nende suurte majade vahel väga väikese mulje. Kuju autor Izeir Mustafa kurtis sama, et kolmemeetrine skulptuur on suurte majade vahel proprtsioonist väljas.
Väidetavalt on härra Clintoni kuju olnud mitmeaastane projekt, mis algusest peale kohtas erinevaid takistusi. Mitmed teised kunstnikud on sõna võtnud ausamba kunstilise väärtuse või väärtusetuse üle ehk siis kuju polevat anatoomiliselt proportsioonis. Väidetavalt on kujul liiga suur pea, liiga suured käed, liiga ümber riided. Kui on huvi, võin ka ilma linata kuju kunagi pildile püüda.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Annetus lehma ostmiseks, osa 2

video

Lehm on oluline loom, lisaks üsnagi laheda väljanägemisega. Ega niisama Pristinas kolmandat aastat järjest lehma ostmiseks toredat rocki üritust korraldata. Eelmise aasta mälestused leiab siit.
Seekord oli pidu kohta vahetanud ehk siis Oda teatrisse kolinud ja laupäeva asemel pidutseti hoopiski pühapäeval. Koht oli paksult täis lahedaid rockivaid inimesi. Info ürituse Jam per lopen kohta liikus peamiselt Näoraamatu (Facebook) kaudu. Muide see on üsna levinud moodus ürituste reklaamimiseks siin.
Sain teada, et eelmisel aastal kogutud raha eest osteti ühele perele lehm ja parandati maja katus. Meeldivalt eesmärgipärane rahakasutus ju. Jamil astuvad üles erinevad ansamblid, kes teevad seda tasuta ja lisaks saab raha annetuskastidesse panna. Videol olev bänd on siinne ja selles mängib trumme mu vahva kolleeg.

pühapäev, 27. september 2009

Tsirkus alati jääb...

Pea kuu peatus Pristinas tsirkus. Ikka korralik suure tsirkusetelgiga ning õhtuti sõitis mööda linna ringi auto, kust kuulutati etenduste algust.
Ausaltöeldes ei kavatsenud tsirkusesse minna. Kuigi tööl mõned kolleegid käisid ning mitmel päeval käis arutelu, kuidas mustkunstnik kastist kaks naisolevust välja võlub. Sellisse kasti toomine kontorisse oli samuti arutusel, peamiselt küll meeskolleegide poolt.
Kuna üks sõber arvas, et igapäevasest tirkusest pole küll, võttis ta pileti mullegi esiritta. Pildil olev kloun otsustas minu ees suure õhupalli katki teha ja seetõttu tuli mulgi areenile astuda ja järjekordses numbris teda suudelda ... .

teisipäev, 22. september 2009

Viinamarjad ei ole hapud!

Kui Eestis on lõpule jõudmas kartulikorjamise hooaeg, siis Lõuna-Euroopas on alanud viinamarja korjamise hooaeg. Juhtus nii, et sattusin Verona lähedal vaatama, kuidas korjatakse neid magusaid marju. Viinamammud olid nii küpsed, et neid püüdes voolas magus mahl kätele ja muutis need kleepuvaks. Need söödud ülimagusad (ju mitte hapud) marjad pidid keele alla viima mmmmm.....
Verona lähedal asub piirkond, mida veiniasjatundjad teavad kui Valpolicella piirkonnana. Ühe tuntuma alaliigina on gurmaanidele tuttav täidlane Amarone vein. Kuidas see vein siis valmib? Esmalt on vaja kasvatada õige viinamari, mis antud juhul on tume. Sageli kuulub perekonnale maatükk, millel marjad kasvavad ja valmis marjad korjatakse ning need müüakse suuremale veinitootjale, kes marjadest mahla välja pigistab ja ära kääritab.

Marjadele esitatkse üsna kõrged nõuded. Kastidesse korjatakse neid ka kindel kogus, et need transportimisel ei laguneks. Eks veinigi puhul kehti tõsiasi, et algmaterjal peab olema kvaliteetne.
Huvitav oli teada saada, et natuke hõredamate marjadega kobar annab magusama veini - Recioto ja tihedama kobaraga Amarone. Recioto puhul viinamarjad kuivatatkse ehk siis tulemuseks on rosinavein, sihke õite magus ja eriti hää talvel kaminatule paistel pruukida.
Valpolicella kandis teevad veini ikka ka mõned väiketootjad. Selline soe pilt avanes just ühes sellises veinlas. Kahju, et pilt lõhna ei salvestanud - natuke käärinud ja läpatanud, aga samas mõnus. Kas sealt veini ka kaasa ostsin? Arvake!

pühapäev, 13. september 2009

Peja/Peci võlud

Peja/Pec on Kosovo lääne-osas osas asuv Kosovo suuruselt teine linn. Kuulu järgi olevat seal kõige ilusamad tüdrukud-naised. Samuti peetakse sealt kandist pärit inimesi vaimult kõige karmimateks. Peja/Pec asub piirkonnas, mis albaania keeles on Dukagijni ja serbia keeles Metohija.
Lisaks asub Pejas/Pecis õlletehas. Mu endine kolleeg ütles, et ülal pildil asuvad torud on kõige tähtsamad torud Kosovos ehk siis seal produtseeritakse kesvamärjukest, mis nii mõnelegi eestlasele on meeltmööda.
Linn asub mägede jalamil, mis annab linnale ilusa ilme ning klaari õhu. See teeb Pejas/Pecis olemise igati mõnusaks. Pildil on näha mägede vahel nö auk, mida mööda läheb tee imeilusasse Rugova orgu. Linn ise on üsna pika ja multikultuurse ajalooga. Serblastele on linn ja seda ümbritsev piirkond oluliseks õigeusu keskuseks. Albaanlastele on see paik olnud tähtis Ottomani aegne kaubanduskeskus ning üks nende 19. sajandi rahvuslik liider Haxhi Zeka oli sealt pärit. Peja/Pec on olnud oma eksisteerimise ajal kaubandusteede ristumiskohaks. Kuid 1960ndate alguses alustas Jugoslaavia võim seda kohta industrialiseerima. Selle raames sai linn ka õllekoja. Suurem osa tehastest-vabrikutest jäid küll linnast välja. Kesklinna ehitati 1980ndate alguses pangahoone, mida pean üheks koledamaks nö sovjeedistiili ehitiseks. Õnneks on see nii halvas olukorras, et seda praegusel hetkel ei kasutata.
Kümne aasta taguses konfliktis sai Peja/Pec väga tugevasti kannatada. Nagu eelpool mainitud on see suhtelislet karmijoone ajajate piirkond. Lisaks on selles kandis kohati valitsev kanuun, mis meie mõistes on traditsiooniliste seaduste kogu. Vast kõige üllatavamaks on veel mõnedes perekondades valitsev veritasu. Olen ise jälginud kohtuistungit, mille süüdistatavad olid ära vaenujalal teise perekonnaga ning ära tapnud kaks venda.
Kuna Peja/Pec on Pristinast umbes kahe tunni kaugusel, siis tasub sinna ööbima jääda. Kesklinna hotelli Dukagijini terass on üks mõnusamaid hommikukohvi joomise paikasid Kosovos. Jugoslaavia ajal oli tolle hotelli nimi Metohija...

laupäev, 5. september 2009

Sarajevo impressioonid

Meile pakutud pikema nädalavahetuse otustasime Bosnia ja Hertsegoviina pealinnale Sarajevole pühendada. Vahemaa kaardil pole pikk, nii umbes 400 km, kuid see võttis aega üle kaheksa tunni. Need tunnid möödusid imelist maastikku nautides. Loodus Balkanil on väga uhke.
Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi” - seda Švejki raamatu algust teab vast igaüks. Too Ladina sild pildil ongi koht, mille juures tänu juhusele Gavrilo Princip selle Ferdinandi tappis 28. juunil 1914. Esimese maailmasõja vallapäästnud sündmus toimus sillaotsas, mis tollele pildile ei mahtunud.
Sarajevo on uhke linn. Mis lisaks ülaltoodud traagilisele sündmusele on olnud ka olümpialinn 1984. aastal. Kes siis ei mäletaks Marja-Liisa Hämäläineni (nüüd Kirvesniemi) tähehetki kui ta võitis kolm kuldmedalit suusatamises. Sarajevo olümpia tegi minu jaoks erilseks ka see, et meil oli kodus maskot Vučko, mille ema aasta varem oli kaasa toonud oma reisilt Jugoslaaviasse.
Muidugi ei tohi unustada, et Sarajevo piiramine 1992-1996 on tänapäevase sõjaajaloo üks pikemaid piiramisi. Vist kõikidel majadel näeb kuuliauke ning seal ümbruskonnas on veel kohti, mis on miinidest puhastamata.
Need kaks torni on Sarajevo sümbolid. Vasakul kellatorn, mis ehitatud 17. sajandil ja paremal Gazi Husrev Bay mošee (16. sajand) minaret. Mõlemaid peetakse ühtedeks ilusamateks Bosnias. Muide, see on esimene mošee, millel nägin lihast luust inimest minaretil paikenvalt rõdult ilma valjuhääldita inimesi palvele kutsumas.
Sarajevo oli piltide tegemisel väga inspireeriv. Üsna raske oli valida pea 250 pildi hulgast siia mõned impressioonid. Lisaks huvitavale arhitektuurile oli Sarajevo üldine meelelaad aval ja väga sõbralik. Bosnialasi peetakse kõige sõbralikumaks Balkani rahvaks, olen nõus seda avaldust igati toetama.
Tegemist on multikultuurse linnaga, mida just see pilt ehk kõge paremini iseloomustab. Esiplaanil on Püha Antoni kirik, mille juures asub frantsiskaanlaste klooster. Tagaplaanil (need valged postid) on näha moslemi surnuaed.
Väidetavalt ei ole Bosnia pealinnas tuntud kiirtoidukette. Seal ringi jalutades ning paljusid cevapciclaid nähes, on ka arusaadav miks. Cevapcicid on Bosnia rahvustoit. Need on kahte tüüpi loomahakklihast veeretatud ja grillitud vorstikesed, mida pakutakse lameda saia seest koos sibula ja jogurtiga. Viie vorstikesega portsjon (pildil) oli väikseim saada olev.
Korduvalt olen kirjutanud, et kohv on siinkandis väga tugevalt ühiskonda tunginud. Sarajevo vanalinna ühes varjulises kohvikus pakuti türgi kohvi just nii - pisikestest kannukestest tuleb see kohvitopsikutesse valda, sealt seda mekkida magusat lokumit peale haugates. Kes soovib, võib ka pärast kohvipaksult ennustada.

neljapäev, 27. august 2009

Paar ülesvõtet Dubrovnikust

Dubrovnikusse olen ma soovinud alates 1983. aastast minna. Just sel aastal käis ema seal ja tõi ilusa raamatu sellest ilusast linnast. Nii ma siis istusin raamatut lehitsedes ja unistasin sinna reisimisest. Augusti alguses täitsin ühe oma lapsepõlve unistuste reisisihi.
Dubrovnik on kena ja armas. Kuigi too augustikuine laupäev täitis linna paksult turistidega. Mulle üllatuseks olid need suures osas itaallased. Taksojuht pärast selgitas, et sinna käib päris palju kruiisilaevu ja tol päeval oli neid veel eriti palju olnud. Vast järgmisel korral püüaksin sinna mitte nii hooaja tipul minna.
Nunnumeeter läheb ju kohe sellise söögikoha juures punasesse.

laupäev, 22. august 2009

Kui siit pilve piirilt alla vaatan ...

... üle Balkani. Siis ühel pool näen Makedooniat ja teisel pool Kosovot ja ehk kusagil mägede taga on Albaania.
Eile käisime siin pesitsevate eestlastega üht Kosovo kõrgemat tippu Ljuboteni (2498m) vallutamas. Nagu isegi teate, saavad eestlased kõigega hakkama ehk siis kolmekesi jõudsime ka tippu. Tõsisit eestlust märgib ka pildi vasakus nurgas asetsev Värska pudel. Mäe otsas asuv piiritähis oli justkui poseerimiseks loodud.
Ljuboten asub Sharri mästikus, mis omakorda jagunebki kolme riigi - Kosovo, Makedoonia ja Albaania vahele. Ljuboten pole küll selle kõrgeim tipp, kuid eestlastele, kes enne pole eriti roninud, on sedagi piisavalt. Meie retk edasi-tagasi nö baaslaagrist võttis aega neli ja pool tundi. Eemalt vaadates (umbes 500m merepinnast) näeb Ljuboten välja just selline.
Ega tippu ronimine pole kerge. Mäe külg pakub kosutust ühele vaprale üles sammujale. Ega minagi polnud nii kõrgele varem roninud. Me tempo oli üsna intensiivne, pisikeste puhkepausidega.

Aga vaade (see on Makedoonia poole) oli väärt üles ronimist. Kahju oli väheke sellest, et õhk oli tiba vines ehk siis kõik pildid pole just väga selged. Muide, sama koha peal tegime väikse eine. See vist on siiani ühe parema/kõrgema vaatega söömispaik olnud.

pühapäev, 16. august 2009

Kosovo-Albaania kiirtee

Reisimine Balkanil tundub ahvatlev, kuid reisi plaanides ei tohi langeda ainult kaardi vaatamise lõksu. Distantsid ei tundu väga pikad, aga nende läbimine võtab palju aega, sest teed on kehvad, sageli üle mägede. Liiklust pidurdavad suured autod, millede tehniline seisukord jätab kõvasti soovida. Näiteks paarinädala tagune autoreis Pristinast Dubrovnikusse võttis aega pea 11 tundi.
Eks seal, kus häda kõige suurem, tuleb midagi välja mõelda. 2007. aastal alustas Albaania valitsus suurprojekti ehk Albaania-Kosovo kiirtee ehitamist. Tegemist on teega, mis hakkab Prizreni taga asuvast piiripunktist ja kulgeb Tiranani ning sealt edasi rannalinna Durresesse.
Ideaalis peaks varasema kaheksa tunni asemel Pristinast-Tiranasse jõudma nelja tunniga ja sealt on juba alla tunni mereni. Sel suvel avati kiirtee üks osa, st üks kahest kavandatud tunnelist, mille pikkuseks on 5,6 km. Rreshen-Kalimashi teel asuva tunneli avamist peeti Albaanias toimunud valimisvõitluse alguseks. Kuna valmis on vaid üks paralleelne tunnel, siis tuleb selle läbimist oodata, sest turvalisuse huvides pole hea liigelda mõlemasuunselt.
Samuti pole tee veel täielikult valmis. Ehitamist ootavad mitmed suured sillad ja viaduktid, mis liiklemise kiireks ja mugavaks teevad. Ausalt, see projekt on väga muljetavaldav, maksumus - miljard eurot, samuti. Nagu võite arvata on sellesse projekti tulemusel alustatud ka kriminaaluurimist, sest väidetavalt olla tollane transpordiminister Lulzim Basha (praegu välisminister) ja tema nõunik eelistanud Türgi-USA korporatsiooni Bechtel-Enkat, mis teeb teeehituse miljonite võrra kallimaks plaanitust. Tee pikkuseks peaks tulema 170 km ja lõplikult valmima järgmisel aastal. Tegelikult on juba praegugi tee täis autosid. Nüüd jääb loota, et Kosovo parandab liiklemistingimusi Pristina ja Prizreni vahel.

neljapäev, 13. august 2009

Kontsertuur Baltikum-Balkan

Vaikusehetk blogis polnud tingitud kosmoses kämisest nagu võiks järeldada ülalasuvast pildist, vaid kõigest kahe superstaari kontserdi külastamisest. Juuresolev pilt U2 kontserdilt on tehtud kolleeg G. poolt Zagrebis 9. augustil. Mõned päevad varem (4. augustil) käisin Madonnat kaemas Tallinnas. Eks see uudishimu väikese logistilise ülesande tekitas, kuid tänu Tallinn-Dubrovnik otselennule sai sellestki üle.
Eks nii U2 kui Madonna ole meelelahutuse mammutid, keda tasub vaadata. Kui aus olla, siis U2 meeldis enam, oli kuidagi ehedam. Samuti pole ma varem nii suurel staadionil olnud. Istusin üsnagi taevale lähedal ja vaade oli nagu peopealt. Lisaks oli vahe ka Balkani ja Baltikumi temperamendi vahel ehk siis kontserdikülastajad Zagrebis olid elavamad ja hakkasid kaasa liikuma ja laulma pea esimestest taktidest alates.
Madonna ei jätnud küll midagi oma esinemises juhuse hooleks ja ei suhelnud eriti rahvaga. Bono seevastu laulis ühe laulu vaid kitarri saatel ning rääkis mitmel puhul kohalikus keeles. Lisaks õhutas ta The Edgile sünnipäevalaulu laulma. Lahe oli!

In memoriam Tõnu Herodes 13.08.1969-12.03.1993

reede, 24. juuli 2009

Aitäh head sõbrad! Thank you my dear friends!

Pilt paari päeva tagusest Pristinast. Kuid täna võite mind nimepäeva puhul meeles pidada :).
Palju õnne mu vanaemale, kes saab 85!

pühapäev, 19. juuli 2009

Päris lõunas ehk mägesid imetlemas

Kosovos on veel päris mitmeid avastamata nurkki, mis on väga kenad ja igati külastamist väärt. Seekord näitan teile neljal pildil üht seda nurgakest. Bordo näol on tegemist ühe Kosovo lõunapoolsema nurgaga, mille täpsemalt leiab kaardilt siit. Või lihtsamalt seletades Prizrenist veelgi enam lõuna pool.
Selle pildi taha vaadates võib vasakult leida Makedaoonia ja paremalt Albaania. Kuigi seda ilu vaatlema sõitmine võtab üsnagi aega, sest teed on kitsad ja siltide rohkusega see kant ei hiilga. Iseensest on huvtava alaga, kus elavab sega asustus ehk siis goranid ja albaanlased. Goranid (mäeinimesed) on moslemitest lõunaslaavlased, kes olla sinna jõudnud keskajal, nende keel on segu erinevatest slaavi keeltest.
Sealkandis on ka suhteliselt ohuti käia, sest maamiine seal pole. Vast puukide ja mõnede roomajate eest tuleb end vaateid nautima ronides hoida. Pikemas plaanis on sinna tekkinud mõte rajada suusakeskus, eks näis mis sellest saab.
Pildil olev mägi (kalju) oli väga lahe ja täpiks i-l oli üksik puu alla orgu kaemas. Kuna seinad tundusid järsud, siis selleni püüdlema ei asunud. Kuid pildile sättis end ka üks lennuk (valge täpp ülal). Pärast väga palavaid päevi Pristinas oli kosutav olla natuke kõrgemal ja jahedamas.