100 postitus: külalispostitus Kadrilt

Minu esmamulje Kososvost tekkis juba teel lennujaamast Pristinasse. Nimelt ütles mu nina, et auto, millega sõidame, ajab tõsiselt vingu sisse. Kristiinale seda mainides teatas ta aga rõõmsalt, et see lihtsalt ongi Pristina õhk. Linnas, kus elektrit toodetakse pruunsöest ning korstnad tossavad, on õhku lausa silmaga näha – nii saastunud ja tossune.

Teine mulje jäi aga järgmisel päeval mööda pealinna jalutades. Kuna Pristinas pole just palju vaatamisväärsusi, siis hakkasid silma hoopis inimesed. Tänavapilt on nooruslik. Valides Bill Clintoni avenüül suvalise lõigu ja loendades vastutulijaid, olid kaks kolmandikku alla kolmekümneaastased. Kosovo pidavat olema Euroopa kõige noorem riik ka elanike keskmist vanust arvestades.

Ma mäletan, et päeval mil Kosovo teatas oma iseseisvumisest olin mina naaberriigi Makedonia pealinnas Skopjes. Seal makedoonlastega rääkides olid nad üsna murelikud, sest ka nende arvukas albaanlaste kogukond elas uue riigi tekkele innukalt kaasa lehvitades Skopjes autodega ringi sõites Albaania lippe. Mures olid makedoonlased eelkõige sellepärast, et albaanlaste peredes on lapsi märgatavalt enam kui makedoonlastel ning aja möödudes võib ka selles riigis kujuneda rahvustasakaal teistsuguseks.

Kosovo elanike arv on täna 1,8 miljonit ning wikipedia ennustab, et aastaks 2050 on see kasvanud 4,5 miljonile.

Kõige lihtsam on Kosovot võrrelda Albaaniaga, kuid võrreldes Albaaniaga jätab Kosovo märksa parema mulje. Oma osa on sellel kindlalt ka suurel rahvusvahelisel kohalolul, mis on innustanud kohalikke inglise keelt õppima. Nii et sellist halenaljakat lugu, kus Albaanias küsisime restoranis “Do you have any food?” ja saime vastuseks pearaputuse, siin ei juhtu. Söögikohad on väga head.

Turistina pole aga Pristinas palju teha. Linn on väike ja ilusaid vaateid pole. Turist on aga leidlik ja kui ilu püüda pole võimalik, jäävad silma koledused. Nii on ka minu kaameras Pristina üks tunnusmoteiive imelik raudvõrguga katud raamatukogu, halenaljakas kuldne ja pisike Bill Clintoni monument, samuti tänavapilte hiiglaslike porilompide ning suurte elektriliini puserikega. Lisaks on linnapildis rohelt Jugoslaavia ajal ehitatud paneelmaju ning uskumatut parkimiskultuuri. Nii tekkiski mõte, et jumal tänatud, et turistid Tallinnas pole Vabaduse sammast avastanud. See nätab, et Tallinnas on piisavalt ilu, mis neid köidab ja ei sunni jõledusi kaameraga jahtima.

* Pildil on endiste sõjaveteranide (Kosovo Vabastusarmee) demonstratsioon Ema Theresa tänaval 30. detsembril 2009.