pühapäev, 27. september 2009

Tsirkus alati jääb...

Pea kuu peatus Pristinas tsirkus. Ikka korralik suure tsirkusetelgiga ning õhtuti sõitis mööda linna ringi auto, kust kuulutati etenduste algust.
Ausaltöeldes ei kavatsenud tsirkusesse minna. Kuigi tööl mõned kolleegid käisid ning mitmel päeval käis arutelu, kuidas mustkunstnik kastist kaks naisolevust välja võlub. Sellisse kasti toomine kontorisse oli samuti arutusel, peamiselt küll meeskolleegide poolt.
Kuna üks sõber arvas, et igapäevasest tirkusest pole küll, võttis ta pileti mullegi esiritta. Pildil olev kloun otsustas minu ees suure õhupalli katki teha ja seetõttu tuli mulgi areenile astuda ja järjekordses numbris teda suudelda ... .

teisipäev, 22. september 2009

Viinamarjad ei ole hapud!

Kui Eestis on lõpule jõudmas kartulikorjamise hooaeg, siis Lõuna-Euroopas on alanud viinamarja korjamise hooaeg. Juhtus nii, et sattusin Verona lähedal vaatama, kuidas korjatakse neid magusaid marju. Viinamammud olid nii küpsed, et neid püüdes voolas magus mahl kätele ja muutis need kleepuvaks. Need söödud ülimagusad (ju mitte hapud) marjad pidid keele alla viima mmmmm.....
Verona lähedal asub piirkond, mida veiniasjatundjad teavad kui Valpolicella piirkonnana. Ühe tuntuma alaliigina on gurmaanidele tuttav täidlane Amarone vein. Kuidas see vein siis valmib? Esmalt on vaja kasvatada õige viinamari, mis antud juhul on tume. Sageli kuulub perekonnale maatükk, millel marjad kasvavad ja valmis marjad korjatakse ning need müüakse suuremale veinitootjale, kes marjadest mahla välja pigistab ja ära kääritab.

Marjadele esitatkse üsna kõrged nõuded. Kastidesse korjatakse neid ka kindel kogus, et need transportimisel ei laguneks. Eks veinigi puhul kehti tõsiasi, et algmaterjal peab olema kvaliteetne.
Huvitav oli teada saada, et natuke hõredamate marjadega kobar annab magusama veini - Recioto ja tihedama kobaraga Amarone. Recioto puhul viinamarjad kuivatatkse ehk siis tulemuseks on rosinavein, sihke õite magus ja eriti hää talvel kaminatule paistel pruukida.
Valpolicella kandis teevad veini ikka ka mõned väiketootjad. Selline soe pilt avanes just ühes sellises veinlas. Kahju, et pilt lõhna ei salvestanud - natuke käärinud ja läpatanud, aga samas mõnus. Kas sealt veini ka kaasa ostsin? Arvake!

pühapäev, 13. september 2009

Peja/Peci võlud

Peja/Pec on Kosovo lääne-osas osas asuv Kosovo suuruselt teine linn. Kuulu järgi olevat seal kõige ilusamad tüdrukud-naised. Samuti peetakse sealt kandist pärit inimesi vaimult kõige karmimateks. Peja/Pec asub piirkonnas, mis albaania keeles on Dukagijni ja serbia keeles Metohija.
Lisaks asub Pejas/Pecis õlletehas. Mu endine kolleeg ütles, et ülal pildil asuvad torud on kõige tähtsamad torud Kosovos ehk siis seal produtseeritakse kesvamärjukest, mis nii mõnelegi eestlasele on meeltmööda.
Linn asub mägede jalamil, mis annab linnale ilusa ilme ning klaari õhu. See teeb Pejas/Pecis olemise igati mõnusaks. Pildil on näha mägede vahel nö auk, mida mööda läheb tee imeilusasse Rugova orgu. Linn ise on üsna pika ja multikultuurse ajalooga. Serblastele on linn ja seda ümbritsev piirkond oluliseks õigeusu keskuseks. Albaanlastele on see paik olnud tähtis Ottomani aegne kaubanduskeskus ning üks nende 19. sajandi rahvuslik liider Haxhi Zeka oli sealt pärit. Peja/Pec on olnud oma eksisteerimise ajal kaubandusteede ristumiskohaks. Kuid 1960ndate alguses alustas Jugoslaavia võim seda kohta industrialiseerima. Selle raames sai linn ka õllekoja. Suurem osa tehastest-vabrikutest jäid küll linnast välja. Kesklinna ehitati 1980ndate alguses pangahoone, mida pean üheks koledamaks nö sovjeedistiili ehitiseks. Õnneks on see nii halvas olukorras, et seda praegusel hetkel ei kasutata.
Kümne aasta taguses konfliktis sai Peja/Pec väga tugevasti kannatada. Nagu eelpool mainitud on see suhtelislet karmijoone ajajate piirkond. Lisaks on selles kandis kohati valitsev kanuun, mis meie mõistes on traditsiooniliste seaduste kogu. Vast kõige üllatavamaks on veel mõnedes perekondades valitsev veritasu. Olen ise jälginud kohtuistungit, mille süüdistatavad olid ära vaenujalal teise perekonnaga ning ära tapnud kaks venda.
Kuna Peja/Pec on Pristinast umbes kahe tunni kaugusel, siis tasub sinna ööbima jääda. Kesklinna hotelli Dukagijini terass on üks mõnusamaid hommikukohvi joomise paikasid Kosovos. Jugoslaavia ajal oli tolle hotelli nimi Metohija...

laupäev, 5. september 2009

Sarajevo impressioonid

Meile pakutud pikema nädalavahetuse otustasime Bosnia ja Hertsegoviina pealinnale Sarajevole pühendada. Vahemaa kaardil pole pikk, nii umbes 400 km, kuid see võttis aega üle kaheksa tunni. Need tunnid möödusid imelist maastikku nautides. Loodus Balkanil on väga uhke.
Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi” - seda Švejki raamatu algust teab vast igaüks. Too Ladina sild pildil ongi koht, mille juures tänu juhusele Gavrilo Princip selle Ferdinandi tappis 28. juunil 1914. Esimese maailmasõja vallapäästnud sündmus toimus sillaotsas, mis tollele pildile ei mahtunud.
Sarajevo on uhke linn. Mis lisaks ülaltoodud traagilisele sündmusele on olnud ka olümpialinn 1984. aastal. Kes siis ei mäletaks Marja-Liisa Hämäläineni (nüüd Kirvesniemi) tähehetki kui ta võitis kolm kuldmedalit suusatamises. Sarajevo olümpia tegi minu jaoks erilseks ka see, et meil oli kodus maskot Vučko, mille ema aasta varem oli kaasa toonud oma reisilt Jugoslaaviasse.
Muidugi ei tohi unustada, et Sarajevo piiramine 1992-1996 on tänapäevase sõjaajaloo üks pikemaid piiramisi. Vist kõikidel majadel näeb kuuliauke ning seal ümbruskonnas on veel kohti, mis on miinidest puhastamata.
Need kaks torni on Sarajevo sümbolid. Vasakul kellatorn, mis ehitatud 17. sajandil ja paremal Gazi Husrev Bay mošee (16. sajand) minaret. Mõlemaid peetakse ühtedeks ilusamateks Bosnias. Muide, see on esimene mošee, millel nägin lihast luust inimest minaretil paikenvalt rõdult ilma valjuhääldita inimesi palvele kutsumas.
Sarajevo oli piltide tegemisel väga inspireeriv. Üsna raske oli valida pea 250 pildi hulgast siia mõned impressioonid. Lisaks huvitavale arhitektuurile oli Sarajevo üldine meelelaad aval ja väga sõbralik. Bosnialasi peetakse kõige sõbralikumaks Balkani rahvaks, olen nõus seda avaldust igati toetama.
Tegemist on multikultuurse linnaga, mida just see pilt ehk kõge paremini iseloomustab. Esiplaanil on Püha Antoni kirik, mille juures asub frantsiskaanlaste klooster. Tagaplaanil (need valged postid) on näha moslemi surnuaed.
Väidetavalt ei ole Bosnia pealinnas tuntud kiirtoidukette. Seal ringi jalutades ning paljusid cevapciclaid nähes, on ka arusaadav miks. Cevapcicid on Bosnia rahvustoit. Need on kahte tüüpi loomahakklihast veeretatud ja grillitud vorstikesed, mida pakutakse lameda saia seest koos sibula ja jogurtiga. Viie vorstikesega portsjon (pildil) oli väikseim saada olev.
Korduvalt olen kirjutanud, et kohv on siinkandis väga tugevalt ühiskonda tunginud. Sarajevo vanalinna ühes varjulises kohvikus pakuti türgi kohvi just nii - pisikestest kannukestest tuleb see kohvitopsikutesse valda, sealt seda mekkida magusat lokumit peale haugates. Kes soovib, võib ka pärast kohvipaksult ennustada.