kolmapäev, 31. detsember 2008

Toredat algavat

Head sõbrad!

Lahkuv aasta ukse suleb
uus me tuppa tuleb.
Tuleb pikas tuisusallis,
küünlasäras, pidutrallis.
Tuleb pakases ja härmas,
noor ja ennatu ja kärmas.
Tuleb pungil pauna kandes,
palju tõotades ja andes.
Tuleb, kaasas uued vembud,
uued tarkused ja tembud.
Uued plaanid, uued mõtted,
uued teod ja ettevõtted.
Avab laiad uksepooled,
taga vastsed rõõmud-hooled,
Tuleb tuppa, ütleb "Tere!
Siin ma olen, lastepere!"
(K.Kangur)

Ilusat ja vahvat uut aastat!
Kristiina

teisipäev, 23. detsember 2008

Kauneid pühi!

Kallid sõbrad, kallid blogi lugejad!
Soovin teile kauneid ja meeldejäävaid pühi!
Selliseid jõulumeeleolusid võib leida Viinist.
Ise alustan huvitavat kolme lennukiga reisi Pristinast Tallinna. Loodetavasti jõuan Pristinast Paidesse ühe päevaga.

Natuke jõulumeeleolu

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on Pristina täiesti jõulumeeleolus. Elektritulesid on paljudel hoonetel. Ja nagu piltidelt näha ka võite peatänav Ema Teresa tänav on isegi kuuse moodi asjanduse oma algusesse saanud.
Lisaks on võimalik osta kõikvõimalikke jõuluehteid ja täispuhutavaid jõuluvanasid. Aga päris kuuskedega on siin vist kitsas, ega need muidu maksaks 100€ kandis. Kellele päris kuusk käib üle jõu, leiab uhke ja vilkuvate tuledega kunstkuuse siit ikka.

pühapäev, 21. detsember 2008

Põige Austriasse

Detsembri alguses veetsin paar päeva Austrias. Ühe päeva Viinis, ülejäänud paar päeva Ungari piiri lähedal asuvas Schlainingis. Kui keegi teab, siis asub Burgenlandis. Võiks öelda, et omamoodi ajalugu kordub. Nimelt osalesin umbes kaks ja pool aastat tagasi kursustel, mis aitas inimesi missioonile valmistada. Seekord olin seal vastupidises rollis ehk siis üritasin ise uusi misjonäre ette valmistada.
Schlaining või Stadtschlaining on selline väike külake, mille peamiseks väärtuseks on keskaegne kindlus, millesse on praeguseks rajatud rahumuuseum. Peamine asutus külas on Austria rahuõpetamise- ja konfliktilahendamisekeskus. Üldiselt tundub küla selline vaikne ehk isegi liiga vaikne paik. Eelmisest korrast mäletan, et õhtul olid konnad ainsateks häälte tekitjatakes. Kuid hommikused kirkukellad ajasid seevastu närvi... Eelmisel korral pildistasin aedades leiduvaid nunnusid aiapäkapikke. Seekord kahjuks ma õuedest neid ei leidnud ja väga pikalt polnud aega isegi otsida. Kuid eks lumememm ja hirveke aitavad jõulumeeleollu viia.

laupäev, 6. detsember 2008

Lammas ohvriks

Tõusin just üles ning heitsin pilgu aknast tänavale. Minu lühinägelikele silmadele jäi esmapilgul arusaamatuks, kes või mis on toodud mošee sissepääsu ette. Esmalt arvasin, et kõnnitee on üles kaevatud või on mingi muu ehitustöö algamas. Prillidega vaadates sain aru, et laupäeva auks on keegi lambaid pakkumas. Pole varem seda siin suhteliselt linna keskel näinud. Politsei oli ka millegipärast asjatamas. Eks päeva peale ole näha, kuidas äri läheb.
Meeles tasub pidada, et esmaspäeval tähistatakse Kurban Bayrami, mis on islamimaailmas üsna oluline püha. Seda kutsutakse ka ohverdamise pühaks, mille ajal on hea lammas ohverdada. Seda samuti ka jagada perekonna vaesemate liikmetega.
PS! Umbes tund pärast kirjutise postitamisest olid lambad kadunud.

teisipäev, 25. november 2008

Peaministri eine

Meie juures elanud vanatädi küsis alati kui külast tulin, mida süüa anti. Eks see on külge jäänud. Eile andis Eesti peaminister õhtusöögi Kosovos viibivatele eestlastele. Ega meid väga palju ole - alla kümne. Restoran Pjata Sunny Hilli alguses on kena koht söömiseks. Seal olen ennegi meeldivaid tunde toiduga veetnud.
Vabandan, et pilt õhtusöögi menüüst pole just parim. Lihtsalt ei olnud viisakas kaameraga väga palju söögi ajal vehkida.
Kolmest eelroast valis peaminister värske mozzarella. Ise sõin küpsetatud seeni sinihallitusjuustuga. Olin valikuga väga rahul.
Pearoa osas oli meil peaministriga sama valik - Filet Mignon keskmiselt ehk medium küpsetatult. Oi, see liha oli hea, sulas lausa suus.
Minu kõrvalistuja sõi Halibut Filet, see on lapik kala. Igatahes ka tolle sooja mõmises mõnust. T-steak oli üks ülimalt suur taldrikutäis liha. Tellija oli natuke üllatunud kogusest, kuid eks seal on kont sees. Homemade Raviolid said samuti kiidusõnu.
Mõned lauasolijad maiustasid šokolaadikoogiga, mida serveeriti vaarikamoosiga. See on puhas šokolaadirõõm....
Ahjaa, joodi natuke õlut, natuke veini, vett. Kõik oli viisakas ja korralik. Siinne kogukond jäi õhtuga rahule.

pühapäev, 23. november 2008

Balkani lumi

Samal ajal kui Eestimaa karastub lumetormis, tuli ka Balkanil lumi maha. Eile sadas siingi lund. Hommikul ärgates ei saanud aru, miks on kummaliselt pime. Aknast välja vaadates nägin lörtsi sadamas. Mu elamise katuseakendelt lume ära lükkamine oli päris raske.
Tänavad olid libedad ja kuulu järgi oli hulgaliselt kõkse liikluses. Siin peab ju arvestama, et autod pole kõige paremas korras ning kohustuslikest talvekummidest pole kuuldudki. Talv tuleb ju ikka ka ootamatult, mitte ainult kodumaal.
Pildil on vaade mu elamisest eile hommikul. Peaks ütlema, et lumi katab päris ilusasti sodi ja mustust siin. Lund jagus ka lõunapoole. Allpoolsem pilt on tehtud Lõuna-Kosovos. Käisin eile Skopjes balleti vaatamas. Skopjes seevastu eriti lund polnud. Asub ju Makedoonia pealinn rohkem lõunapool.

Jah, lumi ei pruugi kerge olla. Sellele hallile sai lumi saatuslikuks. Üldiselt kasutatkse neid halle sportimiseks. Kuigi samas pole need kõige otstarbekamad - suvel liiga soojad ja talvel ei küta neid keegi.

neljapäev, 20. november 2008

Palun, ärge muretsege

Kallid sõbrad, palun ärge muretsege. Olen täiesti elus ja terve.
Kahjuks on nii, et Postimees Online jäi plahvatusest teatamisega pea nädala hiljaks. Jah, rahvusvahelisele tsiviilesindusele (ICO) visati eelmise reede õhtul lõhkekeha. Õnneks ei olnud inimvigastusi, kuid küllalt ehmatust rahvusvaheliste misjonäride hulgas. Eile vahistas kohalik politsei kolm sakslast, keda seostatkse lõhkekeha plahvatusega.
Tunnistan, et olin nördinud online uudiste peale, et nädal vana uudis nö eetrisse paisati. Oma kärsituses helistasin juba ka toimetusse ja palusin selle normaalseks kirjutamist. Nädalavahetusel mina ei suutnud vähemalt Eesti uudistest teadet plahvatusest leida. Võib-olla selle uudise jõudmine näitab kui kaugel me maailmas toimuvast tegelikult elame.

teisipäev, 18. november 2008

Rohkem sära päevadesse

Eestis on alanud suur pidude hooaeg. Seetõttu panen imetlemiseks ja välja valimiseks mõned kleidid.
Lähiajal on Eestist tulemas ka üks delegatsioon, et kui keegi tahab, saatku tellimus mulle koos suurusnumbriga. See pikk vest tikandiga pildi keskel kuulub rohkem siinset rahvarõivast esindama.
Selline väljanäitus kleidipoe ees on Pejas/Pecis. Tänaval natuke lihtsama tegumoega, poes pruutkleidid.
Väidetavalt vajab värskelt abiellunu vähemalt 15 pidulikku kleiti, et pärast pulmi kõikbviisakusvisiidid välja kanda.
Olen korduvalt mõelnud, miks peavad kleidid nii läikivad olema. Põhjamaine ratsionaalsus on põhjenduseks leidnud, et elektrikatkestuse ajal peegeldavad litritega kleidid küünlaid põletades rohkem valgust.
On ju uhke kleidigalerii? Kas Eestis on midagi sellist vastu panna? Kõik ülapool ülesvõetud kleidid asuvad Pejas/Pecis. Seda paika võiks vist tinglikult Kosovo kleidipealinnaks pidada.
See litritega kleit Gjakovas on siiani üks lemmikuid. Peaks vist minema ja ära ostma. Kuid kus seda kanda?

laupäev, 8. november 2008

Sümboolne sild

Nagu teate ei ole Kosovo päris terviklik. Inimeste mõtetes küll, kuid mitte tegelikkuses. Seda terviklikkust on lahutamas sild Mitrovicas, mida tuntaksegi lihtsalt Mitrovica sillana. Tegelikult pole see kesklinnas asuv prantslaste raha eest ehitatud sild ainus, lisaks on veel kaks silda, üle mille saab Ibari jõge ületada.
Selle nädalal teisel poolel sillal suurt liiklemist näha polnud. Loomulkult on sild ka väga tugeva valve all, väidetavalt jäädvustatakse kõik silla ületajad elektroonilistesse logifailidesse.
Põhja poole silda jääb serblastega asustatud ala. Mõned aastad tagasi lõuna poole käies tundus see palju vaesem kui Mitrovica lõuna osa. Praegust seisu ei oska öelda. Kuigi Põhja-Kosovot peetakse üheks suurimaks vabakaubandustsooniks Euroopas, st et kellegi võim salakaubanduskettidele peale ei hakka. Odavat kütuse järele tuldavat isegi Makedoodiast. Nagu teate raha ei tunne rahvust, see kehtib ka seal, st kontrabandiitlusse on segatud nii serblased kui albaanlased.
Need kolm ilmetut maja on tegelikult üsna kuulsad, neid kutsutakse kolmeks torniks. Kui mingi madin Mitrovicas toimub, siis enamasti nende majade juures.
Huvitav on see, et Mitrovica olla enne 1999. aasta konflikti olnud kõige etniliselt integreerunum linn, kus sujuvalt albaania keelelt serbia keelelele või vastupidi üle mindi. Huvitav on märkida, et kui Lõuna-Mitros teed küsisin, räägiti minuga serbia keeles. Tänu mõningale vene keele oskusele, ei olnud suurks probleemiks juhistest aru saamine.
Üks asi, mis mind Mitros hämmastas, oli tolm. Kõik tundus kuidagi must ja tolmuga kaetud. Isegi üdini tolmune Pristina tundus pärast Mitrot puhtam.

laupäev, 1. november 2008

Annetus lehma ostmiseks

Uskumatult mõnus on nautida 1. novembril 24 kraadist soojust!
Kuid eile oli siin natuke hällõuiini näha ja kuulda. Lapsed käisid kostümeerituna ringi, lasteaedades ja koolides korraldati karnevale. Loomulikult oli kuulda ka nn happy shootingut, mis käib siin pidutsemise juurde.
Ise käisin heategevuslikul kontserdil Illirian hotelli all asuvas lõbustsasutuses, mis on üks mu lemmikkohtasid Prishtinas. Muide, heategevuskontsert korraldati selleks, et osta ühele perele lehm! Igatahes õhtu rokkis täiega! Videol on üks kohalik rokkipeerude bänd ja selle meeslaulja on mu kolleeg!!! Nad on siin täiega tegijad!

neljapäev, 30. oktoober 2008

Sügis annab värve

Sügis näitab oma nägu siingi. Ilm on jahedam, kuigi selgi nädalal olen lõuna ajal saanud väljas istuda ja ikka veel sooja sügispäikest nautida. Üle kuu pole siin sadanud, mis tähendab vähemalt Prishtinas väga tolmust õhku. Mitmed hommikud on olnud ka piimja uduga.
Kuid Prishtinast väljas käia on tore, mäeküljed on värvilised, teeäärtest saab osta viinamarju. Mõne mäe otsas võib juba ka lund näha.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Tallinn ei soovi kangelasi

Leidsin tänastest Eesti uudistest, et Tallinn loobub Albaania kangelase Skanderbegi kuju püstitamisest. Ühest küljest oleks ju kena inimeste maailmapilti laiendada ja tutvustada Lõuna-Euroopa mitte just väga tuntud ajalugu meie riigikeses. Teisalt, kas meil on ikka piisavalt suhteid selle Euroopa nurgaga ja me omad kangelasedki pole kujudeks saanud.
Skanderbeg on albaanlaste tähtsaim ja austatuim kangelane, kes tegutses 15. sajandil. Tema sünnijärgne nimi oli Gjergi Kastrioti. Kastrioti isa oli võimukas tegelane praeguse Albaania alal Krujas. Puberteediaeas saadeti Gjergi Istanbuli selleks, et isa saaks Põhja-Albaaniat edasi valitseda. Täiskasvanuna ta naases kuid juba Iskander Bey'na ehk albaania keeli Skanderbegina, mis tähendab Aleksander Suure printsi. Selle tiitli sai ta Ottoman impeeriumi eest vapralt võideldes.
Ühel hetkel hakkas ta hoopis Ottomanide vastu võitlema, samuti suutis Skanderbeg ühendada Albaania hõimud ja lehvitada õigetes kohtades Albaania punast lippu kahepäise kotkaga. Väärikas sõdalane ja kangelane kokkuvõttes. Kangelase mõõka võib tänepäeval Viinis asuvas militaarmuuseumis näha.
Skanderbegi mõjusid on siin näha, ülemisel pildil olev skulptuur asub Tiranas (aitäh sõps A.-le selle eest!) ja alumine skulptuur Skopjes. Loomulikult on kuju ka Prishtinas, kuid see pole mu kaamerasse veel jäänud. Lisaks on siinkandis populaarseks mehenimeks Skender.

pühapäev, 19. oktoober 2008

Mustlaskolin


Käisin hiljuti ühel sünnipäeval Gilijane lähedal asuvas serblaste külas. Külaliste üllatuseks tuli mängima mustlasbänd. Need videod pole küll kõige parema kvaliteediga, kuid meeleolu annavad ehk ikka edasi.

teisipäev, 30. september 2008

Head Bajrami!

Täna hommikul äratas mind palvus ja lasud. Nagu teate elan mošee kõrval ja olen harjunud sealse rütmiga, ehk ei pane enam hommikusi palvusekutseid tähele. Kuid täna oli teistmoodi. Pea kuu kestnud ramadani ajal sai õhtuseid palvusi ka tänaval kuulda, ka sellega on võimalik harjuda, sest need ei kestnud kuigi kaua ja väga tihti nii vara oma elamisse ei jõudnud.
Pean jah tunnistama, et pole veel kõikide islami iseärasustega kursis ja olin tiba üllatanud kui hommikune palvus umbes 5-6 vahel hakkas mu unenägudesse sekkuma, lisaks veel lasud, mis samuti aitasid paastuaja lõppu tähistada. Siinkandis on laskmine pidustuste osa.
Siin nimetatakse ramadani lõppu bajramiks, mis on türgi päritoluga väljend. Eid ul-Fitr on üldisemalt islamimaalimas tutntud termin paastu lõpu tähistamiseks. Tegemist on suure söögipühaga. Tegelikult oli pidustuste lähenemist juba mõned päevad tagasi näha. Inimesed ostsid suures koguses süüa kokku. Nädalavahetusel imestasin, mida näitks tehakse kolme suure restitäie munadega. Muud varianti pole kui ehk süüakse ära...
Ramadan on islamis väga tähtis. Kuigi Kosovo pole väga tugeva usuga islamimaa, püütaks mõningaid kombeid natuke siin ikkagi hoida. Kuu aja jookusul olid õhtuti tänavad tühjemad kui tavaliselt ja söögikohtades ka vähem inimesi. Paar inimest rääkisid, kuidas nende lähedased või kolleegid päeva jooksul ei söönud, suitsetanud, joonud.
Minu vastasmaja mošee dekoreeriti ramadani auks lausa roheliste tuledega. Esimesel õhtul kui seda nägin, oli see üsna ehmatav-üllatav ja natuke naljakas. Paar inimest on hakanud seda piirkonda lausa green light districtiks kutsuma. Ja mõned arvavad, et tegemist on diskoteegiga.

pühapäev, 28. september 2008

Decani klooster

Olen olnud oma blogis üsna erapoolik ja ei ole kirjutanud serblastest Kosvos. Natuke püüan nüüd end parandada.
Decani Visoki Klooster asub Lääne-Kosovos Peja/Peci kandis. Tegemist on kena ja tervikliku kloostrikompleksiga, mida majandavad kenad ja sõbralikud mungad. Lisaks asub klooster looduslikult imelises kohas, Decani kanjonist ümbritsetuna. Kuna natuke kardetakse kloostri turvalisuse pärast, siis seda valvab Itaalia KFOR.
Decani klooster on üks suuremaid Serbia keskaegseid kloostreid. Pikkust sellel kenal ja imposantsel hoonel 36 meetrit ja kõrgust 29.
Kloostrit hakati rajama 14. sajandil, samast ajast pärinevad ka kiriku seinu kaunistavad freskod. Ottomani impeeriumi ajal sai klooster natuke kannatada, kuid üldiselt nautis teatud eriõigust ja kaitset. 15-17. sajandil oli klooster jõukas ja majandas end ära, st kasvatas viinamarju, tootis nahkköites raamatuid. Pärast on küll olnud raskemaid aegu, kuid oma tegevus on suudetud säilitada. Ka praegu teevad mungad rakiat. Muide ülal asuval pildil on ka munk, kuid too saleda ja kõhnana asub just puu taga.
Freskod on pärit nn kreeka koolkonna maalijatelt, kes on Balkanil palju kirikuid maailnud. Üldse on siin tugev gooti, romaani ja bütsantsi mõju. Keset Balkanit asetsevena pole see ju imekspandav.
Kloostris on ka avalikud teenistused neljapäeva õhtuti ja pühapäeva hommikuti. Luban, et korra jõuan ka sinna. Tol päeval kui külastasin kloostrit ei olnud meil võimalus sinna pikemaks jääda.

neljapäev, 18. september 2008

Küttevarud

Balkani talved pidid karmid olema. Mul endal otseselt see kogemus puudub, kuid oma esimestest kordadest mäletan hästi oma külmetavaid jalgu ja käsi, mingil hetkel see lausa halvas mõtlemise. Juba praegu tunnen vähekest hirmu talve ees. Hooned pole siin ju korraliku soojustuse ja põhjamaise läbimõeldud küttesüsteemiga. Ka siinne elektrivarustus on üsna katkendlik.
Kallid lugejad, nüüd on aeg mind parastada. Nimelt oli veel eelmisel nädalal siin umbes 30 kraadi ja sel nädalal on umbes 10 kraadi ümber. Umbes sama, mis Eestis. Prrrrrr, külm on ...
Kuid siinsed inimesed tegelevad hoolsalt küttevarude kogumisega. Ahjud ei ole siin soojust salvestavad, vaid pursuika tüüpi, st kui leek kustub, ei anna see enam sooja.
Puude vedamiseks kasutatkse autosid, traktoreid, ratastega saage, eesleid, hobuseid ja isegi lehmi. Sellist transportimist polnud varem näinud. Ehk siis vankri ette olid rakendatud lehmad. Kuid pilt, mis seda tõendab, on tehtud Lõuna-Kosovos asuvas Brezovicas.
See nunnu eesel kandis puukoormat Kacanikus.

teisipäev, 2. september 2008

Külaline blogimas: UFO maandus põllule jms toredad majad

Tere! Kuna Kristiina Kosovo-blogi peaks olema nüüd ca viis kuud vana ja kujunenud juba omal alal tugevaks institutsiooniks, siis on sel puhul aeg ka esimese külalisblogija visiidiks. Mina olen Archie. Hetkel naudin Euroopa uusima riigi külalislahkeid avarusi turistina. Samuti olen asjaarmastaja arhitektuurihuviline, seepärast räägingi teile natuke Kosovos silmajäänud ehitistest.

Tüüpiline maja on Kosovos kahe-kuni neljakordne, punase kivikatusega, kus välisseinte tarbeks kõigepealt valatud betoonist raam ja see täidetud punaste tellistega. Neis kärgtellistes sisaldub tee ääres nähtud ehituspoodide kivihunnikute järgi pigem õhk kui midagi muud. Kandvat seina neist ilmselt ei tee ja polegi ime, tugevat raami läheb ju vaja juba seetõttu, et tegemist on maavärinaohtliku piirkonnaga.

Majad on ka tihti pooleli, esimesel korrusel näiteks on avatud pood või kohvik, aga teisel-kolmandal haigutavad tühjad aknaaugud. Lõpuni viimistletud ehitisi näeb vähe. Selle põhjuseks on kohalike teadjate jutu järgi maksuküsimus – niikaua kui maja pole valmis, ei tule selle pealt ka maksu maksta.


Kuulsin siin paari inimest arutamas, et tuleks hoopis poolikud majad maksustada ja valmis majad maksust vabastada, siis hakkaks kohe majad ka valmima. Samas tark raamat, Bradti Kosovo-giid väidab hoopis, et see maksude jutt on rohkem müüt ja majad ei valmi hoopis sellepärast, et seinad ja katus on kõige odavam osa majast. Et need tehakse valmis ja siis nokitsevad omanikud edasi tasapisi, nii kuidas raha parajasti on.


Prishtina keskuses näeb ka küllalt palju tüüpilist sotsialismileeri arhitektuuri. Näiteks hotell Pristina, viis tärni uhkelt peal, aga välja näeb umbes sama kole nagu omal ajal Tallinnas lagunev Teenindusmaja, kui seda polnud veel ära remonditud.

Prishtina on tihedalt täisehitatud linn. Pole ime, kui kogu riik väiksem kui Eesti, suur hulk pinda mägede all ja inimesi riigis veidi alla 2 miljoni. See tähendab, et sellist maapinnaga laiutamist, nagu Eesti endale võib lubada, siin ei tehta.


Mustamäe-Lasnamäe tüüpi vanemaid maju on silma hakanud väga vähe. Pristina linnaservas aga kerkivad uued kõrgemad korterelamute blokid. Need on siiski täiesti mitte-tüüpilised.

Kõige kummalisem tüüp teeäärseid maju on selline. Neid võiks nimetada “UFO maandus põllule”. Ilmselt on tegu värske ilminguga, sest need, mida avastasin, on enamasti veel pooleli.


Siin on rajamisel veel üks UFO.


Enamik kaupluse moodi maju Prishtinast väljuvate teede ääres on pehmelt öeldes eklektilised.


Selline stiil tundub siinsetele ehitajatele väga meeldivat sirged jooned, kõverad jooned ja kõik see tundub Põhjamaalt tulnud maitsele üsnagi arusaamatu.


Omaette vaatamisväärsus on teeäärsed bensiinijaamad. Kristiina võiks neist kohe pikemalt kirjutada kunagi. Arvatavasti katsub siin igaüks, kellel põhjalikumalt raha kogunenud, panna püsti kusagil mingi tee ääres raha teeniva kompleksi, kus sageli olemas 1) motell 2) restoran 3) bensujaam. Enamasti on need varustatud ka uhkelt lippudega, kohustuslik element on Albaania lipp ja USA lipp, siis veel paljudel uus Kosovo lipp, EL plagu ja ühel nägin isegi NATO lippu lehvimas. Mulle seletati, et lipud meelitavad rahvusvahelist klientuuri, kuna kõigi ÜRO, OSCE, EU, NATO-KFORi ja muude peale kokku on seda seltskonda siin ikka päris palju.


Siin veel paar näidet Kosovo suburbiate arhitektuuristiilist, mis võib tunduda natu kummaline, aga enamasti pole vähemalt igav.


Sellega tõmban otsad kokku ja annan blogi jälle Kristiinale üle. Muide, Kosovo on turisti jaoks täiesti sõbralik maa. Taskupärased hinnad, hea kohvi, maheda maitsega odav Peja pilsner, püüdlik teenindus, enamasti rahulik ja turvaline. Lisaks võimalus edasi liikuda, sest Balkan ja lõuna-Euroopa on ju ümberringi huvitavaid riike täis.