Tere! Kuna Kristiina Kosovo-blogi peaks olema nüüd ca viis kuud vana ja kujunenud juba omal alal tugevaks institutsiooniks, siis on sel puhul aeg ka esimese külalisblogija visiidiks. Mina olen Archie. Hetkel naudin Euroopa uusima riigi külalislahkeid avarusi turistina. Samuti olen asjaarmastaja arhitektuurihuviline, seepärast räägingi teile natuke Kosovos silmajäänud ehitistest.
Tüüpiline maja on Kosovos kahe-kuni neljakordne, punase kivikatusega, kus välisseinte tarbeks kõigepealt valatud betoonist raam ja see täidetud punaste tellistega. Neis kärgtellistes sisaldub tee ääres nähtud ehituspoodide kivihunnikute järgi pigem õhk kui midagi muud. Kandvat seina neist ilmselt ei tee ja polegi ime, tugevat raami läheb ju vaja juba seetõttu, et tegemist on maavärinaohtliku piirkonnaga.
Majad on ka tihti pooleli, esimesel korrusel näiteks on avatud pood või kohvik, aga teisel-kolmandal haigutavad tühjad aknaaugud. Lõpuni viimistletud ehitisi näeb vähe. Selle põhjuseks on kohalike teadjate jutu järgi maksuküsimus – niikaua kui maja pole valmis, ei tule selle pealt ka maksu maksta.
Kuulsin siin paari inimest arutamas, et tuleks hoopis poolikud majad maksustada ja valmis majad maksust vabastada, siis hakkaks kohe majad ka valmima. Samas tark raamat, Bradti Kosovo-giid väidab hoopis, et see maksude jutt on rohkem müüt ja majad ei valmi hoopis sellepärast, et seinad ja katus on kõige odavam osa majast. Et need tehakse valmis ja siis nokitsevad omanikud edasi tasapisi, nii kuidas raha parajasti on.
Prishtina keskuses näeb ka küllalt palju tüüpilist sotsialismileeri arhitektuuri. Näiteks hotell Pristina, viis tärni uhkelt peal, aga välja näeb umbes sama kole nagu omal ajal Tallinnas lagunev Teenindusmaja, kui seda polnud veel ära remonditud.
Prishtina on tihedalt täisehitatud linn. Pole ime, kui kogu riik väiksem kui Eesti, suur hulk pinda mägede all ja inimesi riigis veidi alla 2 miljoni. See tähendab, et sellist maapinnaga laiutamist, nagu Eesti endale võib lubada, siin ei tehta.
Kõige kummalisem tüüp teeäärseid maju on selline. Neid võiks nimetada “UFO maandus põllule”. Ilmselt on tegu värske ilminguga, sest need, mida avastasin, on enamasti veel pooleli.
Siin on rajamisel veel üks UFO.
Enamik kaupluse moodi maju Prishtinast väljuvate teede ääres on pehmelt öeldes eklektilised.
Selline stiil tundub siinsetele ehitajatele väga meeldivat sirged jooned, kõverad jooned ja kõik see tundub Põhjamaalt tulnud maitsele üsnagi arusaamatu.
Omaette vaatamisväärsus on teeäärsed bensiinijaamad. Kristiina võiks neist kohe pikemalt kirjutada kunagi. Arvatavasti katsub siin igaüks, kellel põhjalikumalt raha kogunenud, panna püsti kusagil mingi tee ääres raha teeniva kompleksi, kus sageli olemas 1) motell 2) restoran 3) bensujaam. Enamasti on need varustatud ka uhkelt lippudega, kohustuslik element on Albaania lipp ja USA lipp, siis veel paljudel uus Kosovo lipp, EL plagu ja ühel nägin isegi NATO lippu lehvimas. Mulle seletati, et lipud meelitavad rahvusvahelist klientuuri, kuna kõigi ÜRO, OSCE, EU, NATO-KFORi ja muude peale kokku on seda seltskonda siin ikka päris palju.
Siin veel paar näidet Kosovo suburbiate arhitektuuristiilist, mis võib tunduda natu kummaline, aga enamasti pole vähemalt igav.
Sellega tõmban otsad kokku ja annan blogi jälle Kristiinale üle. Muide, Kosovo on turisti jaoks täiesti sõbralik maa. Taskupärased hinnad, hea kohvi, maheda maitsega odav Peja pilsner, püüdlik teenindus, enamasti rahulik ja turvaline. Lisaks võimalus edasi liikuda, sest Balkan ja lõuna-Euroopa on ju ümberringi huvitavaid riike täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar