Paus Kreekas

Justkui puhkusel oleks käinud. Reede õhtul sõitsime natuke üle 400 km, et jõuda Kreekasse väiksesse mereäärsesse külasse nimega Afytos. See küla peaks asuma umbes 90 km Thessalonikist kagusse nö esimesel sõrmel kolmest. Kõige vaevalisemad on esimesed 100 km, mis võtab pea kaks tundi, pärast Skopjet algab kiirtee ja siis on juba lihtne, st kohale jõudmine võttis üle viie tunni, kuid see oli väärt.
Ega Afytoses peale rannas olemise ja niisama hängimise muud teinudki. Külake on väike ja puhas. Inimesed olid sõbralikud, söök hea. Ma ei saa midagi teha, grillitud kaheksaalg hea valge veiniga on ikka väga hea!

Üldjoontes ei ole millegi üle kurta. Võib-olla vesi oleks võinud natuke soojem olla, kuid karastatud eesti naisele oli ka u 18-19 kraadisest veest abi. Päike soojendas keha pärast kenasti üles. Vist isegi natuke päikest jäi külge, st tedretähnid on kenasti kõik välja ilmunud.
Kummaline oli Kreeka turismimajanduse juures vaid see, et postkaarte oli võimalik osta, kuid postmarke mitte. Esmalt selgus, et postkontorid nädalavahetustel ei tööta ja teiseks tolles külas postkontorit ka polnud. Miks nad siis postkaarte üldse müüvad?
Loodus on praegu küll imeline, kõik oli roheline, väiksed punased moonid õitsesid, piiritajad tegid pesa ja häälitsesid, viljapõllud olid värskete roheliste peadega ja õõtsusid kenasti tuule käes. Eestis kuuluvad need nähtused ju suve juurde. Võib-olla tundus kõik kenam kui varasematel käimistel, sest varem olin ju Kreekasse vaid sügisel jõudnud, mil kõik roheline on ära kuivanud