Euroviisude asemel ooperis

Eurovisooni seekord ei vaadanud. Ausõna. Selle asemel käisime hoopis Skopjes ooperis Turandot´i vaatamas. Kultuuriline alternatiiv blöde schlagerfestile. Kuigi natuke oleks tahtnud näha, mis propagandat Serbia teeb. Olen tänulik sõber A.-le, kes meid hääletustulemustega kursis hoidis kui Skopjest Prishtinasse tagasi sõitsime.Pärast pea kolme nädalat intensiivset ringitraavimist kulus rahulik nö juhe seinast välja päev ära. Üks hea sõber käis veebruaris Skopjes ja kurtis, et linn näeb väga sovjeet välja. Näeb küll, kuid võrreldes Prishtinaga on see ikka puhas ja roheline ning kuidagi rahulikum. Esimesed mõnusad tunnid veetsime kolleegi perekonna peetavas itaalia restoranis Amici Miei, mis asub mitte kaugel kesklinnast vaiksel kõrvaltänaval.
Piinilink tunnistada, et siinkandis polegi nagu toiduga alt läinud. Amici Miei toit ja teenindus olid head. Eelroogadeks võtsime sinki, juustu ja salatit, mida omavahel jagasime. Nämm.
Magustoidus ei olnud kahtlust - tiramisu ja kohv. Eelroogade ja magusa vahele mahtus jahe valge vein ning cannelloonid.
Pärast sööki püüdsime natuke shopata, kuid näiteks kingade valik on küll suur, aga väga bling-bling. Raske on olla põhjamaise maitsega.

Turg

Käisin ühel kenal laupäeval Prishtina turul.
Värske kraami puuduse üle siin ei kurda.
Maasikad ja murelid on kohal!
Ja lisasks toidukraamile saab muudki osta.

Kosovo Polje 2

Kosovo Polje tornist paistab Bajraktar Türbe, mis on mausoleum sultan Murati lipukandjale. Hoone paistab eemalt tänu türkiissinisele kuplile hästi kätte. Kuplit olla kunagi katnud ka katus, aga see olla 1999. aasta konflikti käigus ära varastatud. Hoone on üldiselt halvas korras. Selle eest pidi küll hoolt kantama, kuid tõenäoliselt pole neil piisavalt finantse.
Kui meie sinna jõudsime, kanti mausoleumist välja kiviklibu. Lähemal uurimisel selgus, et mai alguses oli keegi hoone akna lõhknud ja kirkaga haudu lõhkunud. Kohtusin ühe ajakirjanikuga, kes rääkis, et radikaalmoslemid pidid käima selliseid haudu lõhkumas. Mõnedes kohtades Kosovos pidi veel analoogseid matmiskohti olema ja neidki olla viimasel ajal lõhutud.
Vastukaaluks halvas korras mausoleumile, on sultan Murati puhkepaik üliheas korras. Seda tänud Türgi valitsusele, kes on aidanud finantseerida hauapaiga ja selle ümbruse hooldamist. Väidetavalt selles kirstus lamabki sultan Murat, kes tapeti Kosovo Polje lahingus.

Kosovo Polje

Kuulus Kosovo Polje lahinguplats asub Prishtinast u 10 km kaugusel Mitrovitša poole. Lahingut mälestab 1953. aastal rajatud mälestusmärk, mis üritab meenutada obeliski. Seda torni vaadates tasub meeles pidada, et see on rajatud toetamaks serblaste rahvuslust.Ümbritsetud on see mingitest diagonaali lõigatud torudest, mille otstarvet ei osanud algul arvata, kuid lähemal vaatlemisel selgus, et kunagi on olnud selle küljes mõõk ja leht.
Selline 50ndate stiilis kauniskujund. Kujundi piirjoontest saab aimu vaid lähemal vaatlemisel ja mutriaukude uurimisel. Praegu saab sinna vaid KFOR-i valvsa pilgu all ja ainult isikuttõendava dokumendi ettenäitamisel. Vastutasuks ulatasid valvajad A4 paberi, kus oli kirjas põhiinformatsioon lahingu ja torni kohta. Mitmed inimesed on olnud mures pildistamise pärast, kuid mul probleemi ei olnud.Muidugi mõista ei pildistanud ma ka sõjalisi objekte.
Enne Kosovo Poljele minemist lugesin, et 28. juunit peavad oma ajaloos üldiselt väga oluliseks kuupäevaks. Rahvalauludes ja folklooris olevat ka Kosovo Polje lahing just sel kuupäeval peetud. Kuid tõsiajalugu väidab lahingukuupäevaks 15. juunit 1389. Sellele võib ju ka vastuväita, et kes teab Jeesus Kristuse täpset sünnipäeva.
Gavrilo Princip tappis ju Franz Ferdinandi 28. juunil 1914. aastal. 28. juunil 1921. aastal kinnitati esimene Jugoslaavia konstitutsioon, sellega hõlmati Serbia, Horvaatia ja Sloveenia.
Ja loomulikult pidas Slobodan Miloševic ka oma kuulsa Kosovo Polje lahingu 600. aastapäeva kõne ka 28. juunil 1989. Väidetavavalt oli seda kõnet kuulamas ligi miljon inimest. Jah, need vast mahuks sinna põldudele ära, kuid ma ikkagi kahtlen selles. Kahjuks tuleb selle kõne tulemustega siiani maailmal tegeleda.
25 meetrise torni otsa saab ka ronida. Sealt avaneb väga kena vaade. Näiteks asub umbes mõnisada meetrit eemal Bajaraktar Türbe, mis paistab silma oma türkiissinise kupilga. Teisele poole vaadates näitab end üks kurikuulsamaid Kosovo etevõtteid - KEK, st elektrijaam, mis ajab oma korstnaist ohtrat suitsu välja. Kuid igast küljest paistavad künkad, st mäed ikka. Täiesti mõistan, miks selline koht monumendile valiti, torn on nähtav kaugele lagendikul.
Nö peatorni sees on igal korrusel serbiakeelsed kirjad. Ma pildistasin need küll üles, kuid lugeda veel ei jõudnud. Kiire pilguheidu põhjal võiksin väita, et tegemist üsna rahvuslike tekstidega. Torni üleval on kenasti sepistatud lahingukäigu seletus ja skeem, et keegi ei jääks vaimupimedusega lööduks ka pärast mälestusmärgi külastamist. Loomulikult on kõik vaid serbiakeelne. Kuid vene keele oskus on natuke ikka abiks.

Toidu tellimisest

Pean tunnistama, et tööpäevad on siin üsna pikad ja väsitavad. Pärast eilset pikka päeva otsustasime kolleegiga minna sööma-jooma. Selleks valisime Prishtina parima vaatega restorani Pinoccio. Selle koha eelis on ka asukoht, nimelt tuleb minu elamisest sinna umbes 7 minutit ülesmäge astuda.
Seekordne kala tundus menüüs ahvatlev, siis otsustasime mõlemad veeelukaid süüa. Aga ma unustan ikka jälle, et siin tuleb toidu kõrvale salat, kartulid ja köögivlijad eraldi tellida. Nii ka eile. Kala näeb ju tore välja, kuid seda lisanditeta süüa, on natuke kummaline. Kas pildi järgi tundub nagu valetaks? Meile kahepeale toodi üks keedukartul koos spinatiga. Naersime mõlemad südamest ja siis tellisime lisandid ikka ka. Ettkandja ütles küll pärast, et te ju ei tellinud. Tal on õigus, samas kipun mina vähemalt seda unustama.
Kannutäis Peja õlut aitas meil ka maalima paremaks muuta, vähemalt libedamalt läks see tegemine küll.

On ju kena vaade! See on päikeseloojanguline Prishtina Dragodanist vaadates, st Pinoccio terraslit paistnuna.

Vaade mägedele

Käisin reedel tööga seonduvalt Prizrenis, mis asub umbes 100 km lõunas ja sinna sõitmine võtab aega pea kaks tundi. Prizrenit peetakse üheks ilusamaks Kosovo linnaks. Kuna olin seal tõesti vaid tööasjus, siis polnud aega seekord linna uurida. Ainult söömas käisime mõned kilomeetrid Albaania poole. Restoran asus järve ääres, mida ümbritsesid mäed. Väike pilt ka teile imetlemiseks.

Paus Kreekas

Justkui puhkusel oleks käinud. Reede õhtul sõitsime natuke üle 400 km, et jõuda Kreekasse väiksesse mereäärsesse külasse nimega Afytos. See küla peaks asuma umbes 90 km Thessalonikist kagusse nö esimesel sõrmel kolmest. Kõige vaevalisemad on esimesed 100 km, mis võtab pea kaks tundi, pärast Skopjet algab kiirtee ja siis on juba lihtne, st kohale jõudmine võttis üle viie tunni, kuid see oli väärt.
Ega Afytoses peale rannas olemise ja niisama hängimise muud teinudki. Külake on väike ja puhas. Inimesed olid sõbralikud, söök hea. Ma ei saa midagi teha, grillitud kaheksaalg hea valge veiniga on ikka väga hea!

Üldjoontes ei ole millegi üle kurta. Võib-olla vesi oleks võinud natuke soojem olla, kuid karastatud eesti naisele oli ka u 18-19 kraadisest veest abi. Päike soojendas keha pärast kenasti üles. Vist isegi natuke päikest jäi külge, st tedretähnid on kenasti kõik välja ilmunud.
Kummaline oli Kreeka turismimajanduse juures vaid see, et postkaarte oli võimalik osta, kuid postmarke mitte. Esmalt selgus, et postkontorid nädalavahetustel ei tööta ja teiseks tolles külas postkontorit ka polnud. Miks nad siis postkaarte üldse müüvad?
Loodus on praegu küll imeline, kõik oli roheline, väiksed punased moonid õitsesid, piiritajad tegid pesa ja häälitsesid, viljapõllud olid värskete roheliste peadega ja õõtsusid kenasti tuule käes. Eestis kuuluvad need nähtused ju suve juurde. Võib-olla tundus kõik kenam kui varasematel käimistel, sest varem olin ju Kreekasse vaid sügisel jõudnud, mil kõik roheline on ära kuivanud

Head töörahvapüha!

Kaunist töörahvapüha!

Mille muuga ikka pühad seostuvad kui söömisega. Sel puhul käisin eile õhtul hea kolleeg G.-ga Politseiavenüül söögikohas nimega Rings. Nagu näete toiduhulgaga nad ei koonerda. Need rullid nimetavad end greek rolls´ideks. Neli u 10 cm liharulli toodi mulle. Olin sunnitud neid jagama. Ja nüüd jagan rullikesi teiega. Pean tunnistama, et ma ei saanud aru, miks nad lisaks kartulitele, salatile ja köögiviljadele veel umbes kilo riisi taldrikule panid. Mida ma kõrvale jõin? Loomulikult Peja õlut!
Eile tegin taaskord avastuse kui väike ikka on maalim. Selgus, et kolleeg G. on seotud ka teatud liiki üliõpilasühendusega ning neil on sõprusorganisastioon Tartus, kellega tihedalt läbi käivad. Nad seal Saksamaal küll volbrit ei tähista, kuid pärast minu kirjeldust lubast Tartusse pidutsema tulla.