Kosovo on küll tore, kuid veelgi toredam on tolmusest Pristinast välja pääseda kusagile mere äärde. Vahelduseks Kreekale oli huvitav minna Montenegrosse. Sihtpunktiks kujunes rannikul asuv Petrovac, mis on natuke väikesem võrreldes Budva ja Kotoriga. Igatahes väike eestlaste seltksond jäi rahule.
Pildil on näha umbes 600 meetrist rannariba. Rannahooaeg pole veel päriselt alanud, seetõttu palju inimesi rasket päevitamise tööd ei teinud. Õhusooja oli 30 kraadi ligi ja vees sai ka rahulikult pikemalt ilma siniseks muutumata sulistada.
Õhtu tõi kaile kalastajaid. Muide, parempoolsene kükitaja-kalastaja on naine. Kas peaks siis ütlema kalanaine? Või korrektne versioon oleks kalainimene või kalapersoon?
Kuid looduse poolest võiks öelda, et Eestis on loodus sellises konditsioonis juuli alguses. Eks ma ikka vaatasin seda kartuli kasvamise järgi nagu maarahva esindajale kohane. Vast ei eksi kui arvan, et seda treppi kaunistab rododendron. Mõni natuke tugevam taimetundja võib ju mind parandada.
Montenegro rannad on Pristinast umbes 350 kilomeetri kaugusel. Iseeneset ei tundu hullu, kuid üsna palju tuleb üle mägede sõita, mis teeb sõidu poole pikemaks kui see oleks lagedas Eestis. Samas tasub see teekond läbida, sest Mustamäe loodus on väga kena.* Montenegro on tõlkes mustamäe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar