Käruga kevadele vastu

Eile trenni jalutades soovisin leida esimesi märke kevadest. Kuid esimesel 200 meetril teel trenni kohtasin viit käru. Kolm viimast neist jäid ka kaamerasse. Pärast nendega kohtumist loobusin jäädustvamast taasavatud tänavakohvikuid, milles inimesed külma tuult trotsides macchiatot lürpisid. Võib-olla mõnel teisel korral.
Kärud on tõsine transpordiliik siin Kosovos. Näiteks turult pidavat saama asju kohale tellida käruga. Esimene eeslükatav "vankrike", mida kohtasin kandis suurt riiulit, mida pidid kaks meest kõrvalt toetama.
Vahel võivad kärud ka tüütud olla. Näiteks kui on ummik ja siis lihtsalt autode vahele ilmub tõsine inimene koos lükatava tavaariga, mis sageli ulatub üle transpordivahendi gabariitide. Esiteks see aeglustab liikluse ja teiseks ei kasutata käru juhi poolt ka pidurdus- või suunatulesid. Kuid kärujuhtidel on üks hämmastav omadus, ehk kui nad saavad aru, et on saanud hakkama lollusega ja siis nad naeratavad, mis tähendab nende peale mitte vihastamist, vähemalt mitte avalikult.