Esimene nädal Prishtinas

Esimene nädal Prishtinas hakkab otsa saama. Neli päeva oli sissemöllimist ja treeninguid. Loomulikult palju uusi inimesi, elamusi ja ka esimene tööpäev. Ka suutsin selle aja jooksul endale elamise leida. Ühe nädala kohta päris palju.

Need kolm pilti on tehtud kesklinna pole vaadates.
Ei tasu ehmatad, tegelikkus ei ole vast nii hull kui pildilt paistab. Prishtina on väga rahva- ja autorohke. Kuid täiesti liigeldav kui teada, kuidas seda teha :). Üllataval kombel on liiklus siin aeglane. See aitab selles suhtelises kaoses kuidagi toime tulla. Ristmikud näiteks sõidetakse autosid täis ja siis tuleb lihtsalt esimesena liikuma hakata, et sealt läbi suruda. Jalakäijad astuvad üldiselt teele, siis kui neil vaja on. Kuid nagu ütlesin, täiesti liigeldav.
Prishtinas ehitatkse palju. Kuid suur osa majadest on ilma igasuguste paberiteta ja järelvalveta ehitatud. Kolleeg I. arvas, et need uued ja värvilised elumajad maavärinale vastu ei pea. Tasub teada, et Kosovo asub ikkagi seismiliselt aktiivses piirkonnas. Viimasel kümnendil on siin registreeritud mõned nõrgemad maavärinad, umbes kolmepallised.
Prishtinas näiteks ei tunta linnakaarti. Liiklemine käib tähtsamate tänavate järgi: Ema Teresa bulvar, Politsei avenüü, Ramadani tänav ja UCK tänav. Hoolimata sellest otsin kaardi, mis oli täiesti kasutatav. Kohalik kolleeg vaatas kaarti ja märkis ühe nö peatee kohta, et seda tegelikkuses ei eksisteeri. Tõmbasin kaardil siis sellele kohale risti peale ja joonistasin soovitatud ühe tee jupi juurde, mida kaardil polnud.