Paar ülesvõtet Dubrovnikust

Dubrovnikusse olen ma soovinud alates 1983. aastast minna. Just sel aastal käis ema seal ja tõi ilusa raamatu sellest ilusast linnast. Nii ma siis istusin raamatut lehitsedes ja unistasin sinna reisimisest. Augusti alguses täitsin ühe oma lapsepõlve unistuste reisisihi.
Dubrovnik on kena ja armas. Kuigi too augustikuine laupäev täitis linna paksult turistidega. Mulle üllatuseks olid need suures osas itaallased. Taksojuht pärast selgitas, et sinna käib päris palju kruiisilaevu ja tol päeval oli neid veel eriti palju olnud. Vast järgmisel korral püüaksin sinna mitte nii hooaja tipul minna.
Nunnumeeter läheb ju kohe sellise söögikoha juures punasesse.

Kui siit pilve piirilt alla vaatan ...

... üle Balkani. Siis ühel pool näen Makedooniat ja teisel pool Kosovot ja ehk kusagil mägede taga on Albaania.
Eile käisime siin pesitsevate eestlastega üht Kosovo kõrgemat tippu Ljuboteni (2498m) vallutamas. Nagu isegi teate, saavad eestlased kõigega hakkama ehk siis kolmekesi jõudsime ka tippu. Tõsisit eestlust märgib ka pildi vasakus nurgas asetsev Värska pudel. Mäe otsas asuv piiritähis oli justkui poseerimiseks loodud.

Ljuboten asub Sharri mästikus, mis omakorda jagunebki kolme riigi - Kosovo, Makedoonia ja Albaania vahele. Ljuboten pole küll selle kõrgeim tipp, kuid eestlastele, kes enne pole eriti roninud, on sedagi piisavalt. Meie retk edasi-tagasi nö baaslaagrist võttis aega neli ja pool tundi. Eemalt vaadates (umbes 500m merepinnast) näeb Ljuboten välja just selline.

Ega tippu ronimine pole kerge. Mäe külg pakub kosutust ühele vaprale üles sammujale. Ega minagi polnud nii kõrgele varem roninud. Me tempo oli üsna intensiivne, pisikeste puhkepausidega.

Aga vaade (see on Makedoonia poole) oli väärt üles ronimist. Kahju oli väheke sellest, et õhk oli tiba vines ehk siis kõik pildid pole just väga selged. Muide, sama koha peal tegime väikse eine. See vist on siiani ühe parema/kõrgema vaatega söömispaik olnud.

Kosovo-Albaania kiirtee

Reisimine Balkanil tundub ahvatlev, kuid reisi plaanides ei tohi langeda ainult kaardi vaatamise lõksu. Distantsid ei tundu väga pikad, aga nende läbimine võtab palju aega, sest teed on kehvad, sageli üle mägede. Liiklust pidurdavad suured autod, millede tehniline seisukord jätab kõvasti soovida. Näiteks paarinädala tagune autoreis Pristinast Dubrovnikusse võttis aega pea 11 tundi.
Eks seal, kus häda kõige suurem, tuleb midagi välja mõelda. 2007. aastal alustas Albaania valitsus suurprojekti ehk Albaania-Kosovo kiirtee ehitamist. Tegemist on teega, mis hakkab Prizreni taga asuvast piiripunktist ja kulgeb Tiranani ning sealt edasi rannalinna Durresesse.

Ideaalis peaks varasema kaheksa tunni asemel Pristinast-Tiranasse jõudma nelja tunniga ja sealt on juba alla tunni mereni. Sel suvel avati kiirtee üks osa, st üks kahest kavandatud tunnelist, mille pikkuseks on 5,6 km. Rreshen-Kalimashi teel asuva tunneli avamist peeti Albaanias toimunud valimisvõitluse alguseks. Kuna valmis on vaid üks paralleelne tunnel, siis tuleb selle läbimist oodata, sest turvalisuse huvides pole hea liigelda mõlemasuunselt.

Samuti pole tee veel täielikult valmis. Ehitamist ootavad mitmed suured sillad ja viaduktid, mis liiklemise kiireks ja mugavaks teevad. Ausalt, see projekt on väga muljetavaldav, maksumus - miljard eurot, samuti. Nagu võite arvata on sellesse projekti tulemusel alustatud ka kriminaaluurimist, sest väidetavalt olla tollane transpordiminister Lulzim Basha (praegu välisminister) ja tema nõunik eelistanud Türgi-USA korporatsiooni Bechtel-Enkat, mis teeb teeehituse miljonite võrra kallimaks plaanitust. Tee pikkuseks peaks tulema 170 km ja lõplikult valmima järgmisel aastal. Tegelikult on juba praegugi tee täis autosid. Nüüd jääb loota, et Kosovo parandab liiklemistingimusi Pristina ja Prizreni vahel.

Kontsertuur Baltikum-Balkan

Vaikusehetk blogis polnud tingitud kosmoses kämisest nagu võiks järeldada ülalasuvast pildist, vaid kõigest kahe superstaari kontserdi külastamisest. Juuresolev pilt U2 kontserdilt on tehtud kolleeg G. poolt Zagrebis 9. augustil. Mõned päevad varem (4. augustil) käisin Madonnat kaemas Tallinnas. Eks see uudishimu väikese logistilise ülesande tekitas, kuid tänu Tallinn-Dubrovnik otselennule sai sellestki üle.
Eks nii U2 kui Madonna ole meelelahutuse mammutid, keda tasub vaadata. Kui aus olla, siis U2 meeldis enam, oli kuidagi ehedam. Samuti pole ma varem nii suurel staadionil olnud. Istusin üsnagi taevale lähedal ja vaade oli nagu peopealt. Lisaks oli vahe ka Balkani ja Baltikumi temperamendi vahel ehk siis kontserdikülastajad Zagrebis olid elavamad ja hakkasid kaasa liikuma ja laulma pea esimestest taktidest alates.
Madonna ei jätnud küll midagi oma esinemises juhuse hooleks ja ei suhelnud eriti rahvaga. Bono seevastu laulis ühe laulu vaid kitarri saatel ning rääkis mitmel puhul kohalikus keeles. Lisaks õhutas ta The Edgile sünnipäevalaulu laulma. Lahe oli!

In memoriam Tõnu Herodes 13.08.1969-12.03.1993