pühapäev, 1. veebruar 2009

Pühendus suusahoojale, mis seekord jääb vahele

Täna tuli hinge imelik igatsus. Mõned mu sõbrad alustasid maratonihooaega Tamsalus. Hommik oli ilus, kuid külm olnud. See on just selline ärevus alates eelmisest päevast kui mõtled, kui külm on ja kas start antakse ja kuidas suuski määrida ja mis selga panna ja mis süüa ja mis juua ja siis mõtelda, miks seda teha on vaja. Ning siis arutada kõike seda sama ärevust sõpradega, kel sama sündroom. Nende välimuselt vanade, kuid olemuselt väga heade suuskadega olen sõitnud mitu maratoni ja nendega on ka enne mind maratone läbitud.
Algklassides olin ma üsna vilets spordis, mida keegi enam ei usu, kuid nii see on. Alamastme lõpupoole tulin mingil koolisisesel suusatamisel kolmandaks. Esialgi ei tahteud seda isegi uskuda, kuid see taastas mu eneseusu. Seetõttu suhtun suusatamisse respektiga ja talviti püüan ikka metsa minna. Isegi sel hooajal olen üle 50 kilomeetri Eestis läbinud. Need pildid on tehtud eelmise aasta lõpus Kõrvemaal.
Selline näebki välja suusarada metsas. Mõned suusatajad, mets, päike, suusarada, mida veel tahta?

3 kommentaari:

Kyberviiking ütles ...

Selle maratonijutu kinnituseks ka üks foto.

http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=3&pid=6797

Ega finišikoridoris enam tühja lobaga jutule ei saa! ;)

Kyberviiking ütles ...

Vabandan, link fotole ei tööta.

Peate minema www.sportfoto.ee

Valima galeriid->suusatamine ja sisestama võistleja nimeks "Herodes"

Tahe kraam!

Kadri Simson ütles ...

Sa pead selle suusamtamise märksõna lisama paberil veergu, mille pealkirjaks on "põhjused koju tagasi tulla".