Hääd Jaanipäeva!

Armsad sõbrad, kena jaanipäeva! Jah, Kosovos on ka jaanik seekord peetud ja ikka korralikult - laulu ja lõkkega Mitrovicas. Kuigi mul tekkis tunne, et seekord oli ilm Eestis sutu parem ehk paar kraadi soojem.

Inglise söömaaeg

Teel Londonisse arutasime inglasest kolleegiga, mis on nö õige inglise toit. Kas ainult fish and chips või English breakfast või midagi rohkemat? Arutelu tulemusel broneeris ta kohad lõunasöögiks Covent Gardenis asuvas restoranis Rules.

Rules reklaamib end kui vanimat Londoni restorani. Tegemist on küll vanima tegutseva restoraniga, mitte vanima asutatud restoraniga. Mulle oli selle toitlustusasutuse sisemus just sellise inglise stiili ülimalt ehe näide, mida täiendas ka väga džentelmenlik teenindus.
Esmalt saadeti meid ülemisel korrusel asuvasse baari, kus baarmen tegi isuäratavaid kokteile. Seal kokku segatud bloody mary on siiani parim, mida olen pruukinud. Baarimees selgitas, et ta on selle retsepti järgi seal seda jooki juba pea paar aastakümmet kokku seganud.

Paari seltskonnas olnud inglase sõnul on Rules koht, kus on väga meeldiv jõule tähistada. Et kena interjöör ja meeldvalt natuke rammusam ninaesine tekitavad just selle õige meeleolu. Muide, kohtadega on ka äripäeval seal kitsas ehk siis sinna minekul tuleb endale koht broneerida. Üldine mulje ja tunne oli pigem kodune kui väga peen.

Selline näeb välja eelroaks pakutav kanaterriin, väga hea röstitud saiaga.
Sepherds Pie oli kenasti paberkaunistusse pakitud. Meenutas hakkliha ja kartuliputru kihiti küpsetatuna ahjus.
Kas tunnete maksa ära? Ka nii võib seda organit serveerida.
Pilt ikka natuke moonutab, tükk oli küll väike, aga mitte nii väike... Kõrvale toodi ka veel lisasid kartulite ja köögivilja näol.
Karusmari koos leedripuuga kokku saanud magustoidus. Päris maitsev.
Aga Pavlova, oi see maitses hea... Suu hakkab vett jooksma, loodetavasti mitte ainult minul :).
Lõpetuseks: polnud see inglise toit hullu midagi. Täiesti viisakas valik. Kõht on vist nüüd tühi.

Sõber kirjutas raamatu

Hea sõber Nick kirjutas raamatu, mille esitlusel eelmisel nädalal Londonis asuvas Frontline clubis käisin. Raamat on Radovan Karadžicist, kes oli veel aasta tagasi üks Euroopa tagaotsitavamaid inimesi. Mäletan, et eelmise aasta sünnipäeval mitmed sõbrad läbi tema kinnipüüdmise mulle õnne soovisidki. Eks ole armas neist!
Nick töötas varasemalt BBC ajakirjankuna ja 2002-2008 oli selle meediakorporatsiooni Sarajevo ja Belgradi korrespondent. Raamat põhineb tema päevikutel ja intervjuudel, mida ta ajakirjanikuna tegi.
Nicki kirjeldus Radovani otsingutest on isiklikult kirglik ja samas ka erapooletu. Lisaks väga heas ning kergesti loetavas inglise keeles. Mõnus on jälgida, kuidas ta siin toimetas ohtralt levivate kuulujuttude ja vandenõuteooriate rägastikus, see on Balkanile väga iseloomulik. Samuti annab edasi julge kirjelduse, kuidas teda ka valesöödana kasutati.
Läbi raamatu kulgev Karadžici elulugu annab ka ülevaate-meeldetuletuse 20. sajandil Balkanil toimunst. Mina igatahes nautisin. Lisaväärtuse andis muidugi pühendusega raamatu lugemine.
Ahjaa, teos peaks ilmuma ka eesti keeles. Kuid, kel enne huvi tekkis, saab seda tellida internetist.
Raamatu arvustusi inglise keeles Daily Expressis ja The Timesis, viimases väljaandes oli raamat ka nädala raamatuks valitud. Lisaks inglise ja eesti keelele ilmub raamat ka hollandi keeles ning esimene arvustuski väljas.