Sümboolne sild

Nagu teate ei ole Kosovo päris terviklik. Inimeste mõtetes küll, kuid mitte tegelikkuses. Seda terviklikkust on lahutamas sild Mitrovicas, mida tuntaksegi lihtsalt Mitrovica sillana. Tegelikult pole see kesklinnas asuv prantslaste raha eest ehitatud sild ainus, lisaks on veel kaks silda, üle mille saab Ibari jõge ületada.
Selle nädalal teisel poolel sillal suurt liiklemist näha polnud. Loomulkult on sild ka väga tugeva valve all, väidetavalt jäädvustatakse kõik silla ületajad elektroonilistesse logifailidesse.
Põhja poole silda jääb serblastega asustatud ala. Mõned aastad tagasi lõuna poole käies tundus see palju vaesem kui Mitrovica lõuna osa. Praegust seisu ei oska öelda. Kuigi Põhja-Kosovot peetakse üheks suurimaks vabakaubandustsooniks Euroopas, st et kellegi võim salakaubanduskettidele peale ei hakka. Odavat kütuse järele tuldavat isegi Makedoodiast. Nagu teate raha ei tunne rahvust, see kehtib ka seal, st kontrabandiitlusse on segatud nii serblased kui albaanlased.
Need kolm ilmetut maja on tegelikult üsna kuulsad, neid kutsutakse kolmeks torniks. Kui mingi madin Mitrovicas toimub, siis enamasti nende majade juures.
Huvitav on see, et Mitrovica olla enne 1999. aasta konflikti olnud kõige etniliselt integreerunum linn, kus sujuvalt albaania keelelt serbia keelelele või vastupidi üle mindi. Huvitav on märkida, et kui Lõuna-Mitros teed küsisin, räägiti minuga serbia keeles. Tänu mõningale vene keele oskusele, ei olnud suurks probleemiks juhistest aru saamine.
Üks asi, mis mind Mitros hämmastas, oli tolm. Kõik tundus kuidagi must ja tolmuga kaetud. Isegi üdini tolmune Pristina tundus pärast Mitrot puhtam.