Kevadpühade tegemised

Kevadpühad ehk lihavõtted ehk pashapühad, kuidas kellelegi. Kristlikus maailmas väga levinud ja oluline püha. Paljudes riikides lausa nelja vaba päevaga tähistatav püha.

Minu lihavõtete juurde kuulub pasha, mitte küll lapsepõlvest, vaid hilisemast nö täiskasvanuajast. Vanatädi Miralda, kes kodus peamiselt süüa tegi, rääkis pashast kui väga heast ja imelisest toidust, mille tegemisel läheb vaja kohupiima, mune, võid ja muud head ning rammusat kraami. Tingimata tuli rooga kuumutada ja siis panna spetsiaalsesse vormi, kus ta vähemalt ühe öö peab seisma.
Ülikooli ajal tekkis roa vastu huvi, kuid lihtsama vastupanu teed minnes otsustasin teha lihtsamat, st kuumutamata pashat. Pean tunnistama, et pere võttis pasha söömise kombe kiiresti omaks ja enam sellest ei pääse. Selle järgi on isegi teatav nõudlus tekkinud.
Kuni selle aastani olin seda imerooga teinud sõela sisse. Kuigi jah, igatsus ilusa vormi järele oli juba tükimat aega. Pean tunnistama, et sel neljapäeval läksin koos hea sõbra A.–ga vanalinnas asuvasse käsitööpoodi, kust vormi lõpuks ära ostsin. Hea on tunda tähtsatel hetkedel sõprade tuge.
Täna oli pashateo päev, st panin pasha nö küpsema ehk nõrguma. Mul on tekkinud kahtlus, et pasha võlu teiste kohupiimatoitudega võrreldes ongi just see nõrutamine. Kõikdest nendsest rammusatest komponentidest jääb järele vaid parim osa, mida pühapäeva hommikusöögil lasen hea maitsta.