Mu esimene lennureis toimus 1991. aastal marsruudil St. Peterburg-Zürich vahemaandumisega Viinis. Vahemaandumise ajal aeti meid lennukist tuulisele Viini lennuväljale ja seal pidime mõnda aega ootama lennukisse tagasi ajamist. Miks see oli vajalik, ei tea.
Viini lennujaamast ongi aja jookusul tekkinud nö teivasjaam, kus olen veetnud rohkem aega kui ehk sooviksin. Kusjuures kõige pikemalt pea seitse tundi. Sel esmaspäeval tuli olude sunnil lausa ööbida lennujaama vastas asuvas hotellis. Enne seda olin veetnud mõned tunnid nii Tallinna kui Praha lennujaamas.
Pristina lennuväli on rajatud kohta, mis on väga ligitõmbav ududele, eriti talvisel ajal ja Lääne-Euroopa karastusega piloodid siin maanduda ei armasta. Kuuldavasti olla Pristina lennväljal endise Jugoslaavia sõjaväe piloodid palju harjutanud ja nüüd on need karastatud lennumasinate juhid reisilennukitega töötamas ja endise suurriigi riikide lennufirmades tööl.
Nii juhtuski, et saabusin Pristinasse päev hiljem kui arvestasin ja teisest suunast ehk siis Ljubljanast.
Lennujaamad on mu meelest muutunud üsna sarnaseks umbes sellisteks nagu korterid nõuka-aegsetes paneelikates, mida on suurepäraselt kujutatud filmis "Hüva leili". Kas keegi oskab arvata, mis lennujaamaga on tegu ülemisel pildil?
Kuid reis Ljubljanast Pristinasse oli kena. Lendamise ajal püüdsin lisaks lugemisele ka natuke mägesid pildistada. Kahjuks ei oska öelda, kus just täpselt need mäed, mis pildil, asuvad.
Kaardilt vaadates võib vaid oletusi teha - kas siis Horvaatia (kõige ebatõenäolisem), Bosnia või Montenegro (kõige tõenäolisem).
See jõgi asub ehk Horvaatias. Mulle lihtsalt meeldis, kuis päike ja pilved selle sillerdama panid. Tegelikult oli ka näha, et too suubub ka merre, aga minu nunnukaamera seda välja ei võtnud.
Ahjaa, lennujaamades viibides olen mõelnud, kust filmitegijad on tulnud mõttele, et nood paigad on romantiliste kohtumiste paigad. Mu meelest istuvad inimesed seal enamasti suht nüride nägudega ja pigem soovivad kiiresti minema pääseda. Eriti meeleolukateks on kujutatud näiteks jõulue. Võin omale kogemusele toetudes kinnitada, et näiteks jõululaupäeval ei olnud ühelgi neljal (Pristina, Viin, Frankfurt, Tallinn) viibitud lennujaamas miskit romantilist ega mõnda muudsugu meeleolu. Ainsaks värvilaiguks oli päkapikuolekuga noormees Tallinna lennjaamas.
Mis seal lõunamaal ka talvel häda. Apelsinid puu otsas ja temepratuur üle kümne kraadi. Vähemalt selline oli ilm viimasel nädalavahetusel Kreeka suuruselt teises linnas Thessalonikis.
Pühapäeva hommikul paistis hotelli terassilt natuke päikest, lõunaks asendus see merelt saabunud korraliku ja paks uduga. Omamoodi müstilinegi oli promenaadil kõndida ja otsida Thessaloniki kuulsamat maamärki - valget torni (White Tower). Sellise natuke müstilisena ta lõpuks paistis uduloori mähkununa. 
Hoolimata udust, olid inimesed promeneerima tulnud. Ühe söögikoha ettekandja rääkis, et praegusel ajal seal turiste pole. Me olla olnud üsnagi erandlikud. Turismihooja puudumist ja inimeste igavlemist sain omamoodi tunda reede õhtul Kreekasse sõites. Nimelt blokeerisid sealsed traktoristid piirpunktid. Umbes kaks tundi ootasime läbi pääsemist. Traktoristid istusid sel ajal piiripunkti kohvikus ja mõnulesid, kes kohviga, kes õllega. Tagasiteele asudes hoiatati, et teed võivad olla blokeeritud. Seekord oli me ajastus parem, ehk siis nad vahetult enne meie saabumist otustasid koju minna. 
Aleksander Suure ehk kreeka keeli Aleksandros Megase suur kuju taga peaks sillerdama meri. Iseensest oli päris vahva käia Thessalonikis muuseumis ja uurida, mida too mees tegi. Ka muuseumis oli mõnusalt rahulik, mitte nagu tipphooajal võiks ette kujutada.
Kreeka talv tundus selline nagu siinsel pildil - purskkaev puhkamas.
