Rippuvad kaljud - Meteora

Põhja-Kreeka keskosas asuvad Meteora mäed, mis kujutavad endast omapärast looduse näputööd. Peamiselt liivakivist koosnevad kaljud kõrguvad suhteliselt ootamatult keset tasandikku. Mägede tippu on rajatud kloostrid, mis on Kreekas suuruselt teisel kohal Athose mäe kloostrite järel.

Jaanuarikuu alguse ühel nädalavahetusel uurisin seda imelist paika lähemalt. Kuuest kloostrist käisin läbi kolm, kuid pean ütlema, et põhielanikeks neis tundusid kassid olevat. Sel pildil olev kõuts jättis küll peamunga mulje hoolimata tema kolmest jalast. Pärast poseerimist lahkus ta oma privaatsfääri uhkelt ja väärikalt.

Inimeste kloostris elamist on tõendatud pealuudega.

Ja tõepoolest, ühes kloostris liikus ka munk ringi. Nunnakloostris üritasin pildistada nunna, kuid ta liikus nii kiiresti, et vaid nunnalaadne udukogu jäi kaamerasse tallele.

Nendele võimsatele kaljudele ronisid eremiidid umbes 9. sajandil ja esimene kloostrialge rajati 11. sajandil. Kohapeal olles arutlesin sõpradega, kuidas need mungad kaljude otsa said ja sealt ka alla, sest alla ronimine on ju hullem. Praegusel ajal pääseb kloostrite lähedale autoga ja kloostrisse treppi mööda. Kuigi toidu ja muude raskemate esemete üles saamiseks on spetsiaalne kaadervärk paika seatud - ehk tühi võrk alla ja täis värk tõmmatakse üles.

Meteora pidavat kreeka keeles rippuvat kaljut või ülevalpool pilvi tähendama. Ja tõepoolest selline see paik ka on. Lisaks oli seal imeliselt vaikne ning kopsudesse tungis igati klaar õhk.

Uus tuleb!

Kallid sõbrad,
vahvat uut aastat teile!
Nagu teate olen pärast kolme aastat Eestisse tagasi tulemas, eks see ole nagu lõunast lumme!
Olge vahvad!

Nutella siin ja Nutella seal, Nutella igal pool

Selle aasta üks kummalisem kulinaarne elamus oli Nutella pizza Itaalia Carabinieride campis Pristina lähistel. Pean tunnistama, et see jättis nii tugeva mulje/elamuse, et nüüd pakun itallastest sõpradele meeldiva küünilisusega Nutellat igale poole, sh pastale. Kusjuures avastasin, et šokolaadipastale on tõesti võimalik sellest magusast ollusest magusat kastet peale teha.
Minu rootslannast kolleeg, kel on rohkem teadmisi itaallastest ütles, et Nutella on seal maal pea kohustuslikuks purgiks köögis. Samuti pakutakse seda võiet nii võõrriikides missioonidedel olevatele politseinikele ja sõjaväelastele. Ja see on nagu moraali ning tuju tõstmiseks, äkki ongi Nutellal selline mõjujõud!?

Burek on üsna levinud toit nii Balkanil kui Kosovos. See kihilisest taignast täidisega pirukas on maitsev ja toitev ning kõige parem kuumalt. Peamiseks täidiseks on vähemalt Kosovos, kas hakkliha, spinat või juust (valge ja pehme juust).
Pisikesi burektoresid on Pristinas piisavalt, kuid minu paar sõpra tegid kindlaks, et parim burektore asub ringkonnakohtu vastas teiste burektorede vahel. Seda kahe väikese lauaga kohta peavad isa ja poeg ning lõunaajal on see paksult rahvast täis. Professionaalide arvates on kõige parem burek kuumalt ning paberisse keeratud ja seda saab tänaval süüa.
Needsamad elukutselised burekisööjad pakkusid burektore omanikele proovida Nutellat täidisena. Isa kui vanema põlvkonna esindaja ei soovinud sellist rüvetust näha ega proovida kuid poeg oli valmis seda tegema, ainult idee autoritel tuli oma šokolaadi-pähklikreem ise kaasa võtta. Esimesel korral polnud isa selles piruklas kohal. Kuid nüüdseks on selles burektores mitu korda Nutella burekit valmistatud ja minagi ühel korral selle tulemusest osa saanud. See oli väärt proovimist.

Häid pühi!

Rahulikke jõule!

Tänane jalutuskäik Pristinas

Homikupoole ringi jalutades sattusid mu kaamerasse mõned fotod ja emotsioonid, mida teiega nüüd lahkelt jagan.
Täna tähistatakse Albaania lipu päeva. 1912. aasta sellel novembrikuu päeval kuulutas Ismail Qemali Albaania iseseisvaks tõstes sadamalinn Vlores kotkastega punase lipu. Albaania lipp on sügavalt au sees ka siin Kosovos. Nagu näete on need tänases linnapildis üsnagi eksponeeritud.

Pristina üheks kenamaks maamärgiks on 26meetrine kellatorn nö linna vanemas osas. 19. sajandil ehitatud sihvakas kellatorn asetseb turu serval ja väidetavalt näitab õiget aega. Algne kell varastati umbes kümme aastat tagasi, kuid Prantsuse KFOR annetas uue kella. Kellatorn töötab, sest mitmel korral päevas on sealt kuulda kellalöömist, mida ma algselt isegi kirikukellaks pidasin.

Kellatorni vastas asub 15. sajandi keskel ehitatud Fatihi (nimi tuleneb Türgi sultani Mehmed Teise Fatihi (Vallutaja)nimest) mošee, mis on Pristina üks vanemaid ehitisi ja ka tolle aja üks ehituskunsti saavutusi. 15meetrise läbimõõduga kuppel toetub elegantselt seda kandvatele sammastele.

Mošee juures pildistades küsisin seal askeldavatelt meestelt, kas võin aeda sisse ehitist pildistama tulla ja sain meeldiva üllatuse osaliseks kui nad ka mu lahkelt mošeesse sisse juhatasid.
Juba varasemalt olin soovinud mošee sissekäigu kohal asuvat kaarestikku pildistada, kuid hea valgus innustas seda just täna tegema.

Nagu ikka, tuleb mošeesse sisenemisel jalatsid ära võtta. Ega sellel suurel palvevaibal poleks ilus saabastega käiagi. Interjöör on väga türgilik kuigi mitte nii rikkalik kui näiteks Sinine Mošee Istanbulis. Samuti valgus mängis kenasti pühakoda kaunistavatel ornamentidel. Siit tuleb ka soovitus, et kes Pristnasse satub astugu läbi sellest mošeest.

Roosid Balkanilt

Roosikasvatus on mulle alati seostunud suure töö ja vaevaga ehk siis neid tuleb õigel ajal lõigata, katta, poputada ning vastutasuks saab mõnepäevase silmailu. Kuid siin, Balkanil, imestan, kuidas roosid lihtsalt kasvavad. Ja mitte ainult ei kasva, vaid ka õitsevad pea detsembrini välja. Ülemine pilt on üles võetud üleeile Edela-Kosvos Suvarekas ühe koolimaja hoovis. Ehk kui Eestis on roosid talveunne pandud, suvatsevad mõned siin õitseda ja pungi näidata.

Kõige hämmastavamad roosid kasvavad Pristina ühel peamisel tänaval, kus sõiduradasid eraldavad roosid. Jah, nad on enamasti tolmused või sopased, aga nad on seal - kasvavad ja õitsevad ning keegi neid eriliselt hoolitsemas ei käi. Nendest okkalitest iludustest mööda sõites olen mõelnud, et äkki peaks isegi roose kasvatama hakkama.
Pildil õitsemist ootavad nupud ja ka alumine avanenud õis(eelmise nädala pilt) asuvad Skopjes.

Kuid jah, Balkanilt peaks vist kliima Eestisse kaasa võtma, eriti siinse novembrikuise ilmastiku, mis laseb ilma suuremate vammusteta ja saabasteta ringi kõndida. Euroopa Liit võiks lisaks majandusküsimustele ka kliimaühtlustamisega tegelema hakata. Oleks aus vähemalt põhjapoolsete liikmesriikide suhtes.

Rugova oru värvid

Kui Eestisse saabub sügis kiiremini, siis siin lõunapool võtab see kauem aega. Isegi nohu jõuab siia vähemalt kuu hiljem. Kuigi sageli ei tee öised külmad siinseid puid mitte värviliseks, vaid lehed muutuvad kohe pruuniks. Kui on kohti, kus saab ka ilusat sügist nautida.

Rugova org Lääne-Kosovos on üks ilusamaid piirkondi Kosovos. Kõrged mäed, kurvilised spagetilaadsed teed, väikesed külakesed ning sageli ka alalhoitud traditsioonid teevad piirkonna huvitavaks. Kahjuks on sinna pääsemine tiba raskendatud, eriti nüüd kui on käimas palju teedeehitusi. Näiteks Pristinast Pejass/Peci (umbes 90km) jõudmiseks peab vähemalt kaks tundi arvestama ja see pole jalgrattaga, vaid ikka autoga liikumine. Pärast Pejat/Peci on orgu sisenemiseks vaid üks kitsas, käänuline ja mitte kõige paremas korras olev tee, millel liiklemiseks peab kõik radarid töös hoidma. Sest siinsetel teedel liiguvad lisaks autodele ka hobuvankrid, saed ja traktorid ja neil puuduvad tuled või muu märgistus.

Tol ööpäeval kui Rugovas olin, tuli öösel külm maha. Lausa nii, et vesi torudes külmus hotellile üllatusena ehk siis külmad tulevad siingi ootamatult. Samas hommikune külm koos klaari õhuga andis ümbritsevale ilusad värvid ning kopsud täitusid hea õhuga.